Ühes varasemas intervjuus oled maininud, et oled Roelas sündinud ja terve elu seal elanud. Mis on see kõige sügavam põhjus, miks just see paik on jäänud sinu koduks?
Jah, olen sündinud lausa Roela haiglas, kui see veel olemas oli. Nüüd tegutseb samas majas Roela Noortemaja. Käisin kohalikus koolis ja lõpetasin Roela Keskkooli. Täna on isegi veider mõelda, et meil siin oli keskkool. Aga osalt oli just see kool ilmselt üks põhjusi, miks nii mõnedki noored siia paigale jäid. Ehk siis inimeseks kujunemise aeg möödus samuti siinsamas keskkonnas. Kõik seosed kasvasid ja kujunesid just selles kohas, millest hiljem saabki kodutunne. Seosed mängivad suurt rolli ma usun ja muidugi inimesed, kellega koos oled mõndagi kogenud.
Kuidas sai alguse sinu aktiivne tegutsemine Roela külaseltsis? Kas oli mingi konkreetne hetk või sündmus, mis pani sind tegutsema?
Aktiivne tegutsemine algas siis, kui mind valiti külaseltsi juhatusse – kui seda üldse valimiseks saab nimetada. Pigem meenutab see ärarääkimist: keegi pidi ju teekonda jätkama. Varem olin küll natuke kaasa löönud ühes või teises tegevuses, aga mitte vedajana. Üks seltsi eestvedajatest oli toona ka minu ema, kes mängis selles „ärarääkimises“ üsna olulist rolli.
Kui mind juhatusse valiti, ei olnud ma ise isegi kohal – ega tegelikult Eestiski. Mis rolli ma täpselt sattusin, sain aru alles hiljem. Üks konkreetne sündmus siiski meenub. Nimelt anti Kodukandi kätte avalikul üritusel ja ette hoiatamata üks võti, Roela Põllutööriistade Muuseumi oma. See võti hakkas vähehaaval mõjuma kui vastutus kellegi varem tehtud töö ja nende kohalike inimeste esemete ees. Ja teisalt – kui lapsed on suureks kasvatatud, tekib aeg, et tegeleda millegi muuga. Eestlasel on üldse üks omapärane komme: kohtudes või helistades küsitakse alati „No, mis teil tehakse?“ Juba selles lauses peitub eeldus, et midagi peab kindlasti tegema. Kuidas sa ikka ütled, et tead ma ei tee kohe midagi. Ja kui sai lubatud, siis teemegi. Kuni jätkab järgmine. Ja järgmine tuleb, kui seosed on piisavalt tugevad.
Mis sind kõige rohkem innustab kogukonnale panustama ka siis, kui on raske või kui tugi puudub?
Kõik sõltub sellest, kuidas asjadesse suhtuda. Eelkõige on kogukonda panustamine vabatahtlik tegevus – ja seda tasub alati meeles pidada. Kui on raske, mis paratamatult vahel juhtub, võib endale öelda: olen vabatahtlik ja võin vabatahtlikult ka otsustada mitte midagi teha. Ja see on täiesti okei.
Aga siis juhtub midagi – näiteks näed, kuidas järve ääres, kuhu on palju energiat ja aega panustatud, käib vilgas elu: mängitakse palli, lapsed naudivad loodud miniranda. Ja äkitselt polegi enam nii raske. Sa saad aru, et keegi kogub just sel hetkel uusi mälestusi ja seoseid. See innustabki – inimesed ise, ja need muutused, mida oma silmaga näed.
Tugi tegelikult ei puudu kunagi. Mõnikord tuleb see lihtsalt ise üles leida. Ja vahel kukub see lausa ise su teele – tuleb vaid olla tark ja märgata.
Milline on olnud seni kõige tähendusrikkam hetk või projekt Roelas – mis tekitab ikka veel heldimust või uhkust?
Neid hetki on ikka omajagu kogunenud. Kõige viimane muidugi stiilipidu, millega tähistasime seltsi 20. sünnipäeva – see oli meie maskoti Huberti mängitud pulmapidu. Nii mõnigi arvas alguses, et mis palagan see veel on – kas olete täiesti hulluks läinud? Aga lõpuks oli saalis 200 inimest ja pidu sai uskumatult äge. Pole just tavapärane pidada topise pulmi, aga kõike ei peagi alati ülemäära tõsiselt võtma.
Uhkust võib tunda veel mitmete asjade üle, nagu näiteks ühe aastaga panustatud 3500 vabatahtlikku töötundi kogukonna liikmete poolt. Või Jõuluvana vastuvõtt Käbimajas. Või 200 liitrit tehtud õunamahla lastele. Või tohutu hulk kogutud vanu fotosid ja nende ühine vaatamine – see on elamus omaette.
Millised hetked või ühistegevused loovad Roela kogukonnas selle tunde, et “siin on hea olla”?
See tunne on väga isiklik – aga sageli tekib see väikestest asjadest. Näiteks sõidad külas ja näed, kuidas üle tee läheb perekond, kust keegi umbes kolmeaastane poisike sulle rõõmsalt lehvitab. Või leiad postkastist kirja, kus keegi on saatnud vana foto – äkki pakub huvi. Või on jaanipäev, ja kohal on alati lapsed, kes ise Roelas ei ela, aga kelle vanemad kunagi siin koolis käisid. Need lapsed küsivad juba kevadel: “Kas me saame jälle Jaaniõhtul loteriid müüa?”
Või kuulutad välja õunamahla tegemise talgud – ja kokkulepitud ajal hakkab tulema kotte, vanne, ämbreid ja abikäsi. Või otsid vanu “Sati” taldrikuid ja tulles koju, leiad ühe ukse tagant. Järgmisel päeval on neid juba kolm. Või kohtad prouat, kes tahab sind kohe kallistada. Mõtled, et miks – ja siis ütleb ta: “No oli teil ikka vägev pidu see pulm!” Ma ei mäleta teda küll peol olevat, aga tema ütleb, et inimesed kõik räägivad. Lihtsalt armas.
Ja siis saabub kast Soomest – asjadega, mis on mõeldud meie loterii jaoks. Seosed toimivad ka kaugusest hoolimata. Just sellised hetked loovad selle tunde – siin on hea olla.
Milline roll on Roela kandideerimisel „Aasta küla“ tiitlile ja mida see kogukonnale tähendab?
Enne kandideerimist küsisime tegelikult ka kogukonna grupis, kas üldse kandideerida. Kõik, kes vaevusid vastama, olid ühel meelel: miks mitte – meil on ju äge kant! Kas see midagi erakordset või suurt tähendab, polegi otseselt analüüsinud. Teeme niikuinii neid asju, mis meile olulised ja tähenduslikud on. Tiitel või selle puudumine ei muuda suures plaanis midagi – me tegutseme ikka edasi nii, nagu seni.
Kui mõtled tulevikule – millist Roelat sa tahaksid näha 5 või 10 aasta pärast?
Tahaksin, et elu oleks jätkusuutlik – parajalt tegus ja samas rahulik. Maal elamine ongi üks lõputu tasakaalu leidmine. Ideaalne on, kui inimesed, kes on valinud siin elada, on rahul, tegusad ja kodutundega. Kõik muud füüsilised asjad saab korraldada.
Mis sõnumi või inspiratsiooni tahaksid anda nooremale põlvkonnale, kes võib-olla ei tunne veel seda “kodukoha patriootlust”?
Võib-olla polegi vaja otseselt patriootlust – piisab avatud silmadest ja meelest, et märgata ja kasutada neid võimalusi, mis siin ja praegu juba olemas on. Vahel võiks lihtsalt vaadata ekraani asemel taevasse ja unistada.
Kodukoha tunne tekib päris suhete ja päris seoste kaudu. Seda ei saa osta ega netist tellida. Internet on tore, aga sellest ei saa kunagi kodukohta ega kodutunnet.
Oleme seltsiga püüdnud võimalikult palju noori endaga kaasa haarata ja võimalusi luua, et seosed tekiks ja kasvaks.
Ja lõpetuseks – kui Roela oleks üks tunne, siis mis tunne see oleks? Ja miks?
See oleks nii tuttav tunne. Sest kõik ongi siin tuttav ja turvaline. Sa tead inimesi, maju, teid, radu, kurve ja käänakuid. Kuuled, kuidas naaberkülas lambad õhtust koosolekut peavad. Märkad, kui mõisapargis on mõni puu tuulega murdunud. Tunned lõhnast ära, et põllule on pandud väetist. Lihtsalt – tuttav tunne.