Sirli Vahulat iseloomustavad kõige paremini lõigud, mis ilutsesid talle kingitud tänukirjal, kui ta valiti Virumaa Ettevõtlike Naiste korraldataval konkursil Virumaa aasta naiseks:
“Sirli Vahula on naine, kes jookseb maratoni sprinteri kiirusel. Sageli tundub, et tal on ööpäevas rohkem tunde kui teistel – või on tema sisemine jõud see, mis kellaosutid kiiremini liikuma paneb. Rakvere Reaalkooli huvijuhi, kolme lapse ema ja Viljandi Kultuuriakadeemia tudengina on ta leidnud imetlusväärse tasakaalu töö, õpingute ja pereelu vahel, hoides samal ajal fookuses ka vaimse tervise heaolu läbi liikumise ja pärimuse. Lisaks on ta Vinni vallavolikogu ning kultuuri- ja hariduskomisjoni liige. Sirli südameasi on elav pärimuskultuur. Eesti Folkloorinõukogu Lääne-Virumaa folkloorikuraatorina seisab ta selle eest, et paikkondlikud traditsioonid ei jääks minevikku, vaid kanduksid edasi põlvest põlve. Olgu selleks “Hakkame santima” eestvedamine või panus MTÜ Roela Kodukant tegevusse – tema töö on alati kantud koostöösoovist ja kogukonnatundest. Tal on alati ideid, julgust neid ellu viia ning oskust rõõmustada nii suurte unistuste kui ka väikeste hetkede üle.
Tema kirg liikumise vastu on nakkav. Särasilmse juhendajana toob ta kokku Idla võimlemise, rahvatantsu ja pärimuse, juhendades nii õpetajaid, tantsurühmi kui ka kogukonnaliikmeid. Sirli on naine, kes mitte ainult ei sära ise, vaid paneb oma energia ja soojusega särama ka kõik teised enda ümber. Tema pühendumus ja panus piirkonna arengusse on loonud kestva väärtuse ning teevad temast väärika “Virumaa Aasta Naise” tiitli kandja.”
Sinu aega ja energiat jagub väga mitmesse valdkonda. Mis on see niidistik, mis kõik valdkonnad omavahel kokku seob?
Tooksin välja kaks märksõna: liikumine ja pärimuskultuur. Kõik minu tegemised on nende kahe teemaga seotud. Mulle meeldib tegeleda mitme asjaga korraga, ainult ühe teemaga tegeleda ei oskagi. Maailmas on nii palju põnevat, mida õppida ja avastada ning teha, et ei ole aega passida.
Töötan Rakvere Reaalkoolis huvijuhina ning tööpäevad on vaheldusrikkad, täis liikumist ning suhtlemist. Lisaks kuulun Liikuma Kutsuva Kooli meeskonda, vean eest õpetajate aktiivgruppi KILI (KILI-KOOSTÖINE, INNOVAATILINE LOOV INNUKAS aktiivgrupp), juhendan seenioride tantsurühma ANU ja Vinni vallas tegutsevat naisrahvatantsurühma Sõbratarid ning Rakvere Reaalkooli õpetajate tantsurühma Parandamatud. Viin läbi võimlemistreeninguid Muuga Spordihoones. Löön kaasa MTÜ Roela Kodukant tegemistes ning püüan nõu ja jõuga abiks olla juhatuse liikmetele.
Kõik need tegevused pakuvad mulle võimalust liikuda, tantsida, suhelda, õppida ning on seotud ka pärimuskultuuriga. Kultuuripärandiga tegelemine ja sellel teemal enda täiendamine on mulle samuti ülimalt oluline. Olen Eesti Folkloorinõukogu Lääne-Virumaa kuraator, kuulun Pärimuspesa võrgustikku, osalenud aastaid Eesti Rahvapärimuse Kooli koolitustel ning aitan meie maakonnas eest vedada “Hakkame santima” algatust. Põlvest põlve edasi antud teadmised, oskused, kombed ja tavad on minu jaoks ülimalt olulised, sest see annab kogukondadele identiteedi ja tagab järjepidevuse. Oma juurte ja kultuuri tundmine ja tunnetamine on tänapäeva maailmas, kus kõik on hektiline, ülimalt oluline ja aitab hoida ka meie vaimset tervist ja kanda edasi inimeseks olemise olulisi väärtusi. Õppimine Viljandi kultuuriakadeemias on mind veelgi enam pärimusteemasse süvenema pannud ning aina rohkem hindan seda, kes me oleme ja mis meil on (meie keel, murded, rahvariided, regilaul, rahvapillid, lood, suitsusaun, hiiepuud jne).
Ühesõnaga – tegelen sellega, mida ise armastan. Olen proovinud kaks olulist väärtust läbi erinevate tegevuste kokku sobitada. Mul endal on küll põnev.
Kui keegi vaatab sinu tegemisi ja mõtleb, et „mina küll nii palju ei jõuaks“, siis mida talle ütleksid? Kust üldse alustada?
Seda kuulen tõesti väga tihti. Mind paneb see muigama. Inimesed teevad veel palju rohkem kui mina teen. Olen vanusega õppinud ennast rohkem usaldama, vähem mõtlema selle peale, et mida teised minust mõtlevad ja hindan seda aega, mis meile siin maa peal on antud. Tuleb teha seda, millesse usud, mida armastad ja mida teha soovid. Kui mõtlen, et kas teha, siis pigem teha, sest hullem oleks ju äge tegemine tegemata jätta. Elame ju ainult üks kord.
Kuidas sa hoiad tasakaalu tegemise ja olemise vahel, et jaks ei raugeks?
Kui tunnen, et hetkel ei jaksa, siis ei jaksa. Magan, vaatan ära mõne briti krimisarja, kuulan muusikat, käin kõndimas, toimetan oma aias, tegelen koduloomadega (mul on kass, kaks koera ja küülikud ning suvel ka kanad). Kodu koristamine on minu jaoks mõnus tegevus, sest see aitab maandada tööl tekkinud pingeid. Samas käib peas ka koristamise ajal sada mõtet ringi.
On olnud olukord, kus üks mõte muudkui keerles peas, samal ajal tõmbasin toas tolmuimejaga tolmu. Lülitasin korraks masina välja, avasin arvuti ja kirjutasin Virumaa Teatajasse ühe artikli, pidin selle lihtsalt enda seest välja saama. Tegemist oli pärimuse edasi andmise ja edasi kandmise teemaga ning täpsemalt kooli ja vanavanemate koostöövõimalustest. Mul on suur usk generatsioonide-vahelise koostöö kasuteguritesse, et hoida meie inimeste vaimse tervist ning tagada pärimuskultuuri järjepidevus. Olen sellel teemal kirjutanud ka seminaritöö.
Mis on see, millest sa ei ole valmis loobuma – isegi siis, kui kõike ei jõua?
Minu pere on minu jaoks kõige olulisem. Abikaasa, kaks poega, tütar, minu ema ning isa ja lähisugulased on minu jaoks ääretult olulised. Igatsen väga oma Ojaküla vanaema ehk Memmet, kes mind käekõrval karjakoplisse kastese rohu sisse jalutama viis, kes tutvustas mulle karukella ja nurmenukku, jutustas kitsekestest ja hundist muinasjuttu, rääkis koduhaldjast ja ojas elavast vetevanast, joonistas ülimalt hästi hobuseid ja teisi koduloomi ning pidas väga lugu loodusest. Tema õpetussõnu kannan endaga kogu aeg kaasas ning elan neist paljude järgi. Näiteks kannan taskus kastanimuna, hoian kodus ja ka autos pihlakaoksa. Kui kodust lahkudes midagi unustan ja tuppa tagasi suundun, vaatan alati peeglisse jne.
Vanaema pidas oluliseks rahvakalendri tähtpäevade tähistamist ja eks see nii ka minu igapäevaelu osaks on saanud. Maal tegime koos suguvõsaga heina. Minu, nii nagu ka teiste laste töö oli heinakuhjas tallata. Ühiselt panime kartuli maha ja võtsime üles. Põllule sai teha lõkke ja selle sees kartuleid küpsetada ja siis neid maaubinaid, mullaste näppudega, ära kärsanud koortest puhastada ja suhu pista.
Minu teine vanaema Mamma ei ole ka enam meiega, kuid ka tema on mind palju mõjutanud. Mamma tegeles koorilauluga ning lapsena, kui Kiviõlis vanavanemate juures olin, käisin segakoori proovides kaasas. Ema on mul armastanud käsitööd teha ja erinevate tähtpäevade puhul oli ikka alati meie kodu teemakohaselt kaunistatud ning traditsioonilised pühaderoad pandi lauale.
Miks sellest nii pikalt räägin? Eks ikka seepärast, et kõik eelnevalt kirjeldatu on keskkond, mille keskel olen kasvanud ja nii minust ongi saanud just selline inimene nagu ma olen.
Kui minult võtta ära tantsurühmade juhendaja, kooli huvijuhi, volikogu liikme ja folkloorikuraatori roll ja kõik need muud ka, siis jääbki alles lihtsalt üks Sirli, kes armastab oma pereliikmeid, kodu ja meie oma kultuuri.
Sa oled ka maininud, et elus ei tohi midagi edasi lükata. Kas on mõni kogemus, mis selle arusaama eriti selgelt paika pani?
Probleemid minu enda tervisega muutsid minu mõttemaailma. Minu armas tütar pidi juba mõne kuu vanuselt läbi tegema kaks operatsiooni. Natuke enne kolmanda lapse sündi lahkus raske haiguse tõttu ja ülimalt kiiresti minu armas Memme. Olin vaimselt ikka väga katki. Lisandus mure minu enda tervise pärast ja pidin ootama uuringu vastust, et kas on nii nagu enne või pean oma elu kardinaalselt muutma. Õnneks on hetkel kõik hästi, olen küll pidanud mõnest asjast loobuma, kuid leidsin uued tegemised ja võimalused.
Olen hakanud hindama elu ennast. Me ei ole selles maailmas lõputult, meile on antud teatud aeg. Seda aega tuleb targalt kasutada ja seda väärtustada. See on ka üks põhjus, miks erinevaid pakkumisi ja põnevaid väljakutseid vastu võtan. Millal siis veel kui mitte selles elus.
Milline roll või tegevus sinu elus annab sulle kõige rohkem tagasi ja tekitab tunde, et just see on päriselt oluline?
Eks ikka minu pere ja kodu. Kodus on ikka nii mõnus olla. Suvel astuda palja jalaga ja öösärgis murule, vaadata päikest ja pilvi. Soovin oma lastele olla hea ema ning naudin ühiseid jutuajamisi.
Ka Ernst Idla pärand meie liikumiskultuuri on ääretult oluline ning seda pärandit tuleb väärtustada ja edasi kanda. Olen üks kolmest inimesest Lääne-Virumaal, kes tegeleb Idla liikumisõpetuse propageerimisega ning viin läbi treeningtunde Muuga Spordihoones. Ernst Idla meetod on teaduslikult ülesehitatud ning tervisele orienteeritud liikumisõpetus. Idla harjutusvara baseerub inimese loomulikel liigutustel, mis tulenevad Eesti etnograafiast, laste liikumistest ja mängudest, maarahva tööliigutustest ning rahvatantsust.
Ernst Idla sooviks oli ühendada keha hingega, sport kunstiga ja kehaline treening esteetikaga. Liikumise lõppeesmärgiks oli mõjutada inimest tervikuna, inimkeha koos kõikide meeltega (keha ja vaim). Teine oluline eesmärk oli õpetada inimene liikuma koordineeritult, minimaalse vajamineva energiakuluga. Meetodit iseloomustab muusika kasutamine ja see mõnus rütmiline liikumine, lihtsalt üliäge. Idla meetod sobib kõigile olenemata vanusest ja ei vaja füüsilist ettevalmistust. Tulge trenni!
Pärimus on pärijaile. Lastele on vaja õpetada pärimuskultuuri, neile on vaja edasi anda paikkondlikku pärimust, sest siis saame olla kindlad, et jätkub meie rahvas, keel ja kombed. Pean üheks oma suurimaks panuseks meie kultuuripärandi järjepidevuse säilimiseks folklooritunni lisamist Rakvere Reaalkooli 3. klasside tunniplaani. See on päriselt oluline. Rahvusvahelise Folkloorifestivalide ja Rahvakunsti Organisatsioonide Nõukogu (CIOFF) on rõhutanud, et just haridusasutuses peaks laps saama teadmisi oma rahva pärimuskultuurist, kuna tänapäeva globaliseeruv maailm seda ise ei paku.
Ka Ingrid Rüütel on kirjutanud, et rahvustunne, seotus oma ajaloolise kodu, oma emakeele ja kultuuriga annab kindla toe ja jalgealuse nii igale inimesele kui ka rahvale. Ka Virumaa pärimuskultuuri toetusmeetme mõju-uuringus toodi välja, et Virumaa pärimuskultuuri elujõulisus ei tugine üksnes üksikute entusiasmist kantud sädeinimeste tegevusele, vaid vajab jätkusuutlikuks toimimiseks laiapõhjalist ja mitmekesist süsteemi ja koostööd. Loodan, et tulevikus on ka teistes meie maakonna koolides pärimusõpetus. Hetkel kirjutan oma lõputööd pärimusõpetuse ja paikkondliku identiteedi teemal ja loodan, et see aitab haridusasutustel mõista pärimusõpetuse olulisust ning annab suuna, kuidas neid tunde kooliprogrammi sisse seada ja läbi viia.
Ma olen eestlane, kes armastab oma maad, keelt ja kultuuri. Ma olen virukas ja “viru veri ei värise”. Ma elan Vinni vallas, kus asub Eesti pikim oos ja ainuke säilinud muuseum-käbikuivati. On ju palju mille üle uhkust tunda.
Mis küsimus on see, mida sisimas soovid, et sinult (või ka teistelt) küsitakse?
Küsiksin: kuidas me saaksime maailma paremaks paigaks muuta? Kasvõi natukene.
Ja nüüd vasta sellele ka ise.
Märkame rohkem head ja ütleme seda välja ka.
Rõõmustame väikeste asjade üle, naerame terviseks.
Oleme tänulikud ja jagame tänulikkust.
Märts 2026. Intervjueeris Liisa Lotta Mumm.