Kui oled osalenud mõnel Lääne-Virumaa spordiüritusel, on üsna suur tõenäosus, et oled kokku puutunud ka Robert Salepiga – olgu ta siis korraldaja, päevajuhi või osaleja rollis. Robert on aastaid vedanud ja toetanud ettevõtmisi, mis toovad inimesed kokku ja panevad liikuma. Tema tegemiste hulka kuuluvad nii spordiüritused kui ka muud kogukondlikud algatused, mille kohta kohe lähemalt kuuled.
Oled mitmekülgne mees, kelle tegemisi on raske kokkugi loetleda. Millega sa täpsemalt tegeled?
Põhitööks loen ikkagi Kadrina Spordikeskuse juhtimist. Olen seal aastast 2018, järgmisel sügisel täitub kaheksa ametis oldud aastat. See on justkui põhi, millele kõik ülejäänud tegemised tuginevad. Lisaks on lasteaiatöö – annan väikese koormusega juba üle kümne aasta lasteaedades liikumistunde. Hariduselt olengi tegelikult lasteaiaõpetaja, alushariduse pedagoog.
Vabast ajast korraldan ka Lõpuks Koju matka, mille raames spordisõbrad talvel jalgsi Käsmust Rakverre (ca 50km) stardivad. Liikumine käib taktis 5 minutit kõndi ja 5 minutit jooksu vaheldumisi. See on nii-öelda minu laps. Korraldamine on hooajaline – augustist hakkab planeerimise protsess pihta ja detsembri lõpuga või jaanuari algusega saab see läbi.
Hobikorras teeme mina ja Siim Tuus Spordimulli podcasti. Lisaks kutsutakse mind tihti erinevatele spordiüritustele päeva- või õhtujuhiks. Ampluaa on lai: talvel suusavõistlustest jooksuvõistlusteni, suvel rattavõistlused, firmapeod, sünnipäevad ja kõik muu. Ka pulmaisa roll on lisandunud – kaks pulma on juba selja taga ning kaks on selleks aastaks juba broneeritud.
Kui pere, töö ja hobide kõrvalt aega üle jääb, siis teen ka vabatahtlikku tööd. Ööjooksul alustasingi just vabatahtlikuna, peaaegu päris alguses. Vist oli teine Ööjooksu aasta, kui sinna sattusin, seega üle kümne aasta olin sealgi vabast tahtest kaasatud. Nüüdseks täidan päevajuhi rolli. Rakveres on mõnus ja sõbralik seltskond, kõik saavad väga hästi läbi. Ühistest tegemistest on välja kasvanud sõbrad, kellega kohtub ka väljaspool üritust ja oluliselt tihemini kui kord aastas.
Lisaks eelmainitud ettevõtmistele korraldasid 2025. aasta septembris ka esmakordselt Rakvere Linnuriigi linnaosa päeva. Kuidas sa seda protsessi eestvedajana kogesid?
Just, 13. september. Varem, Ööbiku tänaval elades, ei tekkinud tunnet, et oleks kogukonna osa. Kui kolisime Linnuriigi linnaosa keskele, tunnetasime rohkem elu enda ümber. Tekkis idee, et kui juba kolime, siis võiks midagi teha. Põrgatasime paari inimesega ideed ja tegime avaliku linnaosa koosoleku, kuhu kõik võisid tulla mõtteid avaldama. Neid tegime lausa kaks tükki ja tulijaid oli oodatust rohkem, vist esimesel korral 18 ja teisel ca 20 inimest. Esialgu arvasin, et ei tule kedagi, kuid järjest nurga tagant inimesi aina lisandus.
Esialgu olid meie plaanid oluliselt suuremad. Kuid siis mõistsime, et esimesel korral ei tasu üle oma varju hüpata. Mõne asja planeerimisega jäime juba hilja peale. Kui on soov rahastust küsida või muud sellist, peaks korraldamiseks pikema perioodi planeerima.
Ilmaga vedas meeletult, päike paistis, kõik oli mõnus. Korraldasime lastele jookse, lisaks olid kodukohvikud ja hoovimüügid. Kõik lõid kaasa, käisid ideid välja. Ei olnud kordagi tunnet, et peab üksi rabelema; see kindlasti ei olnud sooloprojekt. Kui käisin idee välja, et võiks kodulehe teha, siis kohe pakkus Madis end välja ja asjad hakkasid toimima. Saime virtuaalsele kaardile kõik kodukohvikud ja hoovimüügid kirja panna. Üks Linnuriigi elanik küsis Pihlakalt sponsorluse korras lastele auhindadeks küpsiseid ja kõik sujus.
Koos tegutsemine mõjutas ka hilisemat suhtlust. Tekkis uusi tuttavaid, mõnega ärgitame isegi üksteist trenni minema. Kõiki naabreid varem ei teadnudki.
Seostud paljudele eelkõige spordivaldkonnaga. Kuidas sa spordini jõudsid või miks end just sellega sidunud oled?
Tänu vanematele! Isa kaudu tekkis korvpalliarmastus. Sealt huvi aina kasvas – jõudsin korvpalli lauakohtunikuks ja nii edasi. Ka jalgrattasõit meeldis. See kõik käis loomulikku rada pidi, kuid ikkagi tänu oma vanematele ma spordini jõudsin. Mulle väga meeldib spordi sees töötada ja toimetada.
Kas tunned, et spordimaailmas on kogukonnatunnetus teistmoodi kui muudes valdkondades?
Mingil määral kindlasti. Kuid paraku on ka spordis selliseid hetki, kus nähakse maailma vaid oma spordiala keskselt. Ma olen multifunktsionaalne, mulle meeldivad kõik spordialad ühtviisi. Tõsi, mõni meeldib rohkem, aga ma ikkagi püüan aru saada ja mõelda, kuidas ka teised spordialad esile tõsta saab. Kahjuks on ka neid, kes peavad enda ala teistest tähtsamaks. Eriti väikestes kohtades tekitab see pingeid . ei teagi, kas asi on selles, et raha ja lapsi on vähe ja konkurents suur. Tore on näha, et kui Eesti spordis kellelgi läheb hästi, siis on ühtekuuluvustunne, see spordialade ülene rõõm on hästi suur.
Spordimull podcastis olemegi võtnud eesmärgiks vaadata võimalikult laia alade spektrit, et spordialade valik oleks hästi suur. Populaarseim episood on seni olnud Andres Sõbraga, seda on kuulatud kõige rohkem. Tahaks loota, et meid kuulavad sellised spordisõbrad, kes sporti armastavad ja ka ise sellega tegelevad.
Kui vaatad tagasi oma varajasse noorusesse, siis millal sa esimest korda tundsid, et saad kogukonnas midagi päriselt ise ära teha või mõjutada?
Väga harva võetakse mind sõnatuks, aga see on küll nüüd hea küsimus. Ei oskagi kohe vastata sellele… Võib-olla esimene teadlik mõistmine, kus ma reaalselt sain aru, kuidas asi töötab, oli Ööjooksul vabatahtlikuks käimine. Kooli ajal ei mõelnud sellele nii, tol ajal lihtsalt korraldasin erinevaid üritusi. Pigem oli noorena automaatne, et tahtsin midagi teha ja tegin, mõtlemata sellele, et kogukond võidab midagi. Alles Ööjooksul tekkis mõistmine, et minust midagi sõltub. Tõsi, tööjuures ka, kuid tööl saab palka selle eest, ikkagi teistmoodi.
Mida korraldamise juures enim naudid? Ja kas on midagi, mida sa üldse teha ei taha?
Mulle väga meeldib erinevaid üritusi korraldada. Õhtujuhina võin küll olla tähelepanu keskpunktis, kuid ma ei ole seda tüüpi inimene, kes peab tingimata rambivalguses olema. Võin täiesti vabalt olla see, kes paneb kogu ürituse püsti, annab õhtujuhtimise kellelegi üle ja tegutseb ise kuskil tagaplaanil. Võin täiesti vabalt olla üks väikene hall mutter masinavärgis, pidevat püünele pürgimise ambitsiooni mul tegelikult ei ole.
Mis ei meeldi? Kodus vaipade kloppimine… Tegelikult tunnen, et olen juba halb delegeerija. Mingitel hetkedel peast tean, mida peab tegema, kuid siis ma ei oska seda edasi anda piisavalt selgelt. Vabatahtlikud, kes käivad abis, ongi tulnud selleks, et aidata, kuid ma ise ei oska ülesandeid edasi anda alati nii nagu võiks. Tahaks osata delegeerida paremini, sest see aitab stressi vähendada ja on väga vajalik oskus, mida omada.
Samuti tahaks osata „ei“ öelda mõningatel hetkedel. Kipun liiga kergelt „jah“ ütlema ja lõpuks olen oma ajaga puntras. Iseendale on vaja ka aega leida. Ja siinkohal tuleb appi pere, sport, liikumine.
Oled kogenud nii väga sooja tagasisidet kui ka rasket kriitikat. Mis sind nendes hetkedes kõige rohkem mõjutanud või õpetanud on?
Hinge on läinud üks kiri, mille peale üritust sain. Loen ette: „Hea Robi! Ütlen sulle ausalt, et sinu tegude tõelist väärtust ja mõju hakatakse hindama alles hiljem. See on väga äge, mida sa teed, pane edasi! Inimesed liiguvad, on parema tujuga ja tervemad – see on parim, mida sa teha saad. Minu jaoks oli kõik tibens-tobens“. Inimene, kes seda mulle kirjutas, võib-olla ei teagi, kui hinge ta mulle sellega läks. Hindan seda väga! Teeb südame soojaks, eriti kui tagasiside tuleb nt meesterahvalt või kelleltki, kellelt seda üldse oodata ei oska.
Kõige rohkem meeldib mulle alati konstruktiivne kriitika. Sealt on, mida õppida ja osata järgmisel korral midagi paremini teha. Kordades hullem on asjatu kriitika, millega midagi tarka öelda ei osata. Kunagi võtsime Marko Tormilt Erkki Leegiga üle „Terve Rakvere liigub“ korraldamise, mis toimus igal esmaspäeva õhtul oktoobri algusest mai lõpuni. Saadi spordikeskuse ees kokku, läbida tuli kindel punkt ja seejärel oma kohalkäimine registreerida. Loosisime iga etapi eel välja auhindu. Üks loosiauhinna saaja, kes soovis Aqva veekeskuse pääset, sai loosi tahtel hoopis Aqva spordikeskuse kinkekaardi. Ta oli nii pettunud, et võttis selle äsja võidetud kinkekaardi, kortsutas selle kõigi ees demonstratiivselt ära ja viskas prügikasti. See viskas küll kopsu üle maksa, sest ta oleks võinud selle kasvõi kellelgi teisele edasi kinkida. Siis jäi küll tunne, et mille jaoks… Toetaja on pannud heas usus auhinnad välja, üritus ise oli samuti tasuta. Kurb, et ei osata teiste panust väärtustada.
Mida saavad inimesed osalejana teha, et ürituste õnnestumisele kaasa aidata? Ükskõik, kas nad tulevad mõnele spordiüritusele või linnuriigi päevadele…
Spordiüritusega on väga lihtne – kui inimesed tahavad ürituse õnnestumisele kaasa aidata, siis kasutage eelregistreerumise võimalust. Paljud mõtlevad, et „küll ma koha peal panen kirja“, kuid see teeb korraldaja elu kordades keerulisemaks.
Kuid kui räägime üritustest, kus registreeruda ei ole vaja, siis kõige suurem kasu on kui inimesed naudiksid ja oleksid avatud, positiivsed. Ma saan aru, et vahel on vaja emotsioone ka välja elada, aga kas seda peab ilmtingimata mõnel toredal üritusel tegema? Enamasti korraldatakse seda oma vabast ajast ja heast tahtest, vingumine ja virisemine ei aita kaasa. Samuti ei tasu ootusi ülikõrgeks ajada, muidu ongi väga kerge pettuda ka väga hea korralduse puhul. Rohkem on vaja nautida ja hetkes olla. Alati on võimalik ka küsida või mõelda, kuidas ise kasulik olla saab, et üritusele veelgi kaasa aidata.
22. jaanuar 2026 Rakveres. Intervjueeris Liisa Lotta Mumm.