Raul, oled Lääne-Virumaal tuntud kui inimene, kelle käe all on ellu ärganud nii Wõnnusvere Wabalava kui ka Avispea mõõga mälestusmärk. Sa korraldad kultuurisündmusi, juhid teatrit, pead toitlustusettevõtet ja seisad kohaliku elu edendamise eest. Aga kui sa peaksid ennast ise tutvustama – kes on Raul Oja ja mis sind iga päev tegutsema paneb?
Mulle pigem ei meeldi endast rääkida ja hoian ka oma ürituste puhul end tagaplaanile. Olen tegelikult tavaline Eesti mees, enda arvates pigem tagasihoidlik aga oma tegemistes siiski maksimalist. Nii Wabalava, kui ka Avispea Mõõk on alguse saanud soovist oma inimestele pakkuda kohta, kus nad saaksid koos käia. Et nad ei peaks iga kultuurisündmuse pärast teise Eesti otsa sõitma. Wõnnusvere Teatri mõte tekkis koos Wabalava avamisega. Ja nüüd oleme me tegutsenud kaks aastat ja paneme hooga edasi. Meie trupis on 8 liiget + valgustaja ja heli. Ma olen nende kõigi üle äärmiselt uhke ja kummardan nende ees maani. Ja ise seda kõike vedades, olen ma õnnelik ja rahul, et nad mind ja minu ideid usaldavad.
Kust sai alguse Wõnnusvere Wabalava ja mis sind innustas looma just oma kogukonda sellise kultuurilise pesa?
Eks Wõnnusvere Wabalava loomise mõte tekkis esiteks sellest, et Avispeal ei ole oma külamaja, kooskäimise kohta. Ruume, kus saaks koosviibimisi korraldada, kutsuda esinema huvitavaid kooslusi ja inimesi.
Mais toimus teie eestvedamisel valla näitemängupäev – mis tunne oli näha, kuidas piirkonna teatrirahvas kokku tuli?
Mõte korraldada näitemängu päev tekkis juba poolteist aastat tagasi. Tean meie valla näiteringe ja nende taset. Imestan vaid, et keegi varem sellist kokkutulemist polnud korraldanud. Näha peaaegu neid kõiki laval oli loomulikult meeliülendav ja tagasiside osalejate ja publiku poolt ainult positiivne.
Augustis jõuab lavale “Viimane metsavend”, mille lugu põhineb sinu äia Ruuben Lamburi elul. Kui isiklik see lavastus sinu jaoks on ja mida loodad, et publik sellest kaasa võtab?
See etendus on minu jaoks väga isiklik. Inimene läheb igast etendusest saama eelkõige emotsiooni. Idee Arlet Palmistele, Piibe teatri juhile, sai antud just siin Wabalava ruumis. Andsime talle Ruubeni mälestuste raamatu “Alutaguse saaga” uskudes, et tema oskab sellest lavastuse kokku kirjutada. Lisaks oleme väga rõõmsad, et meie poolt peaosatäitjaks pakutud Raivo E. Tamm ka osa vastu võttis. Ma loodan, et see etendus paneb inimesed mõtlema. Mõtlema selle üle, et mitte miski siin ilmas ei oma tähtsust kui me ei ole vabad. Need on Ruubeni enda sõnad.
Sul on tugev side nii kohaliku ajaloo kui kultuuriga – kust see huvi alguse sai? Kas oli mingi konkreetne sündmus või inimene, kes sind mõjutas?
Alustada võin sellest, et minu ema on Avispealt pärit, meie praegusest naabertalust, Siprest. Kohalik koduloouurija Asael Truupõld on kirjutanud Avispea küla inimestest sõjajärgses ajas ja metsavennaliikumisest kaks raamatut ning ühes oma ajalehe intervjuus ütles ta lõpuks, et iga küla võiks teha mälestusmärgi kõigile, kes sel karmil ajal Eesti eest seisid. Need sõnad jäid meelde mõlkuma. Mälestusmärgi “Avispea mõõk” loomise ideest kuni teostuseni läks umbes poolteist aastat.
Lisaks kultuurile juhid ka toitlustusettevõtet – kuidas need kaks maailma sinu jaoks kokku sobituvad ja kas need täiendavad teineteist?
Toidukultuur on ju ka kultuuri osa. Ma ole õppinud kelner ja mulle meeldib süüa teha. Praegusel hetkel ongi minu töökoht siin koduköögis ja seega saan omalt poolt meil toimuvatele üritustele laua katta.
Mis sind just Lääne-Virumaa juures kõige enam köidab ja inspireerib?
Olen siin sündinud ja kasvanud. Virumaa on minu jaoks piisavalt atraktiivne koht elamiseks ja olemiseks. Ma ei ole suurlinna inimene, pole mitte kunagi olnud. Kõige paremini tunnen ma ennast siin Avispea metsade ja põldude vahel.
Kui mõtled Lääne-Virumaa tulevikule, siis milline roll võiks sinu arvates noortel selles olla – ja kuidas neid julgustada kaasa lööma?
See on keeruline teema. Noorte roll võiks olla suurem aga eks ikka soovitakse maailma näha ja kasvõi pealinnas kanda kinnitada. Juurte juurde jääda või tagasi tulla oskavad need, kelle kodu ja kasvatus on need nähtamatud juured loonud.