Merili, oled Luureretkede looja, loodusturismi edendaja ja haridusvaldkonna entusiast. Sul on väga mitmekülgne taust ja tugev side nii looduse kui kogukonnaga. Kui sa peaksid ennast ise tutvustama – kes on Merili Vipper ja mis sind tegutsema paneb?
Olen loomult maatüdruk, kelle südame panevad põksuma lihtsad asjad. Olles oma teadliku elu olnud seotud Lehtse ja Tapaga, siis julgen öelda, et olen nimetatud piirkonna ja siinsete inimeste fänn. Olen täna just see, kes olen tänu oma taustale, tänu inimestele, kellega olen koos kasvanud ja koostööd teinud. Lehtse oli ja on nii tugev kogukond, et siiani on sidemed tugevad ja katkematud. Olles Leelo (Jürimaa) ja Tiiu (Tikkerber) käe all kultuurimajas lapsena tegutsenud, on pisik tugevalt külge jäänud ja kultuurielu kannab mind siiani. Käin ise võimalikult palju erinevaid sündmusi külastamas, aga kipun ka ise neid korraldama. Nagu ütlesin, mind käivitavad lihtsad asjad, praktilised tegevused ja suur soov olla maailmamuutja (loe edasi, siis saad teada, mis ma selle all mõtlen). Tunnen suurt uhkust, et saan kanda kõrgeimat tiitlit – olla vanaema kahele imearmsale lapselapsele. See on ülim tunne, mida teavad vaid need, kes selleni juba jõudnud. Üldse tunnen, et saan laste ja noortega kiiresti kontakti, eks seepärast ka praegused valikud haridusvaldkonnas.
Mis sind kõige enam ühendab kogukonnaga – kas pigem inimesed, sündmused või võimalus midagi ise kujundada?
Mind ümbritsevad “minu inimesed”, kellega koos saab mägesid liigutada. Õiged inimesed jõuavad minuni just õigel ajal, et üheskoos midagi põnevat ellu viia. Väga paljud Tapa valla inimesed on tulnud, et jääda. Sõprade ringis on mitmed, kellega oleme aastaid koostööd teinud, olgu selleks Noortekeskuse edasiviija, hing ja süda Ave Pappe või kultuuriedendaja Heili Pihlak. Super tegijad, keda uhkusega esile tõstan. Nemad on ka sädeinimesed meie linnas ja vallas tervikuna.
Õnneks on mind hoitud ja olen saanud teha hingelähedasi töid, olgu selleks kunstilise juhi koht Tapa valla kultuurikojas või kogukonnajuhi amet Tapa Gümnaasiumis. Kogukonnajuhi teekond Tapal viis mind väärtuslike kogemusteni, mis andsid hea lähtekoha uute väljakutsete vastuvõtmiseks haridusmaastikul. Täna olen Mahtra Põhikoolis looduse- ja inimeseõpetuse õpetaja. Tunnen, et õpetada muukeelseid õpilasi on nii oluline osa meie praeguses ühiskonnas, et saangi seeläbi ka soovitud muutust luua. Olla maailmamuutja, turvalise koolikeskkonna rajaja koos teiste endasuguste rööprähklejatega. Anda endast kõik, et vähendada hariduslikku ebavõrdsust – eelkõige õpetades sotsiaalseid oskusi. Mind toetab sellel teekonnal programm Noored Kooli, mille põhisõnumiks ongi haridusliku ebavõrdsuse vähendamine Eestis. Elades Tapal, saan liikuda rongiga igasse ilmakaarde. Sõit on kiire ja mugav ning igal õhtul püüan olla Tapal – oma koduseinte vahel. Just siin tunnen seda kodutunnet, mille oleme oma perega aastate jooksul loonud. Tapale kolisin elama kohe pärast Tapa 1. Keskkooli lõpetamist 1994. aastal. Imestan isegi, kui palju aastaid sellest juba möödas on.
Kuidas näed oma rolli haridusvaldkonnas peale programmi lõpetamist ja kas ettevõte Luureretked teekond jätkub? Mis on see, mida tahad noortele edasi anda?
Ma olen täiega noorte usku! Luureretked on väga tugevalt seotud noortele suunatud tegevustega ja naudime seda teekonda terve Luureretked meeskonnaga.
Meid on hetkel seitse instruktorit ja meie suur visioon on tuua noored õue – iga ilmaga ja igal aastaajal. Oleme kogenud tõeliselt lahedaid hetki, mis püsivad siiani eredalt meeles – justkui oleks need juhtunud alles eile.Näiteks korraldasime jaanuari kuus ööbimise telkides. Õhtul tõusis meeletu tuul ja telgis olnud ahju korsten tõusis lendu. Võite vaid ette kujutada, milline elevus sellega kaasnes! Eluks vajalikud oskused, hakkamasaamine igas olukorras ja ellujäämine käivad minuga kaasas nii koolis kui ka luurel. Ärge imestage, kui minu käekotist leiate tulepulga, taskunoa või isegi minisae – olen alati valmis tegutsema.
Noortele meeldib praktiline õpe. Kui 6. klassi loodusõpetuses tuleb jutuks mulla teema, võtame kaasa luubid ja labidad ning läheme seda päriselt uurima – ikka õuekeskkonda, otse elu keskele. Selliselt, läbi praktilise õppe kinnistub info ka paremini ja annab eluks vajalikud oskused. Haridusmaastikul on veel palju tööd teha, mistõttu kasutan siinkohal võimalust julgustada inimesi kaaluma ka karjääripööret.Õpetaja amet on ajast aega olnud au sees ja praegusel ajahetkel on iga abikäsi teretulnud. Ilma hariduseta ei ole noortel piisavaid väljavaateid ja tulevik ei tundu nii helge, kui see võiks olla.
Mis on sinu kogemuse põhjal kõige tõhusam viis inimesi kogukonnategevustesse kaasa tõmmata?
Mina usun info liikumisse läbi kogetu, nähtu. Me teeme oma sündmusi nii hästi, et iga osaleja räägib sellest õhinapõhiselt edasi ja nii see lumepall veerema läheb. Kõigile meeldida on keeruline, seda pole vajagi. Kui teed oma asja südame ja hingega, on see kaugele näha, kuulda. Tapal on väga eriilmeline publik, alati on neid, kes pole rahul, aga õnneks on rohkem neid, kes alati osalevad ning ei ole kiitusega ka kitsid, olgu selleks siis jaaniõhtu või Tapa linna päevad. Olen alati ühel või teisel moel osalenud, sel aastal tulin ma jaaniõhtul välja oma lemmikpaika Valgejõe saarel luureretked tegevustega ja oli au süüdata jaanilõke eriliselt, luureretkede moodi, see tähendab, ilma tikkudeta, tulepulgaga. Olen tänulik, et mind kaasatakse ka valla tegevustesse. Eredalt on meeles, kuidas Tapa Vallaraamatukogu usaldas mulle ettelugemispäeval teksti ettekandmise. See oli kuidagi väga eriline hetk ja tunne. Olen ka õhtujuhi ametit saanud maitsta Tapa oma tantsulaste kontserditel ja need erilised hetked jäävad minuga alatiseks.
On sul mõni lemmikkoht või “oma paik” Lääne-Virumaal, kus saad laadida ja ideid koguda?
Neid paikasid on mitmeid, aga eks minu energialaeng tuleb igahommikusest suplusest karges jõevees Valgejõe saarel, mis on üks kaunima vaatega paiku Tapal. Jagan ka Teiega seda vaadet fotol.
Kui peaksid tutvustama Lääne-Virumaad inimesele, kes pole siin kunagi käinud – siis mis oleks need erilised paigad või kogemused , mida soovitaksid?
Rakvere linnas on Luureretked lemmikpaigaks Palermo terviserada, kus oleme nii palju osalejaid õnnelikuks teinud ja miks mitte jalutada sealkandis. Oled justkui linnas, aga samas nii maal, kui üldse olla saab. Tore on, et seal on seikluspark, kus lastel lõbus ja sealsetel õuetrenažööridel saab edukalt ka tõsisem spordisõber trenni teha. Rakveres on loomulikult kohad, kus lihtsalt tuleb ära käia – linnus, Politseimuuseum ja Linnakodaniku Majamuuseum. Ei saaks ka üle ega ümber kolme mõisa tuurist – märkimisväärsed on kõik, nii Palmse, Sagadi, kui Vihula. Ise olen olnud paar aastat seotud Palmse ja Altjaga, kus õnnestus ka vahvaid sündmusi korraldada. Altja jaanitule taaselustamine 2023. aastal oli minu lõppakordiks sellel perioodil koos ansambel Untsakatega.
Moe Peenviinavabrik on väga suure arenguhüppe teinud ja kindlasti soovitaksin seda külastada. Alles hiljuti avati seal ka moderne hotelli osa. Väga eriilmelised kontserdid, suurepärane toitlustus ja mis eriti tore, Tapalt vaid 5 km kaugusel.
Tapal aga kutsuksin inimesed kultuuri nautima. Kultuurikoda pakub väga eriilmelisi sündmusi nii kohalike taidlejate, kui huviringide poolt ja külalisi väljastpoolt meie linna. Seal majas on suurepärane aura tänu eestvedaja Heilile, keda ka varasemalt juba mainisin. Näiteks tooks Tapa Linna Orkestri, kes on juba ka üle-eestiliselt kuulsad tänu dirigent Priit Rusalepale.
Aga eks ma ise viiks külalised Ohepalu matkarajale, mis saab alguse Tapa linnapiirilt ja külastajad saaksid meid külastada kasvõi rongiga tulles. Selliseid paiku pole Eestis palju, kus matkarada nii lähedal raudteejaamale on. Selle aasta Luureretked sünnipäeva viime ka läbi Tapal, et kohalikku kogukonda kokku tuua. Saame 14. September juba 8. aastaseks. Koguneme ikka Tapa kauneimal alal, Valgejõe saarel, et seal peale tervitust elamusretk teha. Leib ja maasink on kohalike tegijate poolt, sõdurisuppi aitab keeta minu ema, kes varasemalt oli Lehtse lasteaia ja kooli kokk ning selle aasta sünnipäevatort tuleb ka meie linna kurikuulsast Saiaärist, kellega on meil koostöö algusaastatest alates. Oi, kui palju me oleme kiidusõnu saanud šokolaadikringlile!
Kas sul on olnud mõni hetk, kus keegi on öelnud või teinud midagi, mis kinnitas, et sinu töö ja panus on tõesti kellelegi tähtis?
Pole kahtlustki, siirad sõnad teevad alati südame soojaks ning nendest juba puudust ei tule. Minu ümber ning minuga koos on väga ilusad ja head inimesed, kellel süda soe ja naeratus suul. Nendega koos on hea olla. Märgatakse minu energiat ja minu soovi päriselt midagi ära teha. Hetkel on minu sihtgrupp lapsed ja noored, nende tegemised lähevad väga korda ja ilmselt nad tunnetavad seda ise ka, sest mind võetakse nii koolikeskkonnas, kui luureretkel imeliselt vastu. Ma jätkan seni kuni on naerusuiseid osalejaid, kellele meeldib see, mida pakume.
Milline võiks sinu unistuste kogukond Tapa vallas välja näha näiteks 10 aasta pärast?
Minu esimene mõte oleks apoliitiline. Täna tunnen pingeid erinevates valdkondades, kes on ühe või teise erakonnaga seotud. Nii ei peaks ühes hästi toimivas kogukonnas olema. Usun, et selle aja peale pinged jahtuvad ja kogukonnas saavad kõik oma ala asjatundjad tegeleda oma tugevustega. Mina ei saa ega taha valida pooli, sest olen valinud olla ettevõtja ja õpetaja kõigi jaoks, olgu ta siis mõnest valimisliidust, erakonnast või lihtne koolilaps. Minu jaoks on kõik olulised inimesed ja loodan, et töö laste ning noortega jätkuks veel ka peale kümmet aastat, nii väga meeldib mulle see teekond.