Marge Zaidullin on koos abikaasa Voldemar Zaidulliniga Aasukalda maa- ja merepäästekomando asutaja. Ühing pälvis Lääne-Virumaa aasta vabaühendus 2025 tiitli. Sama tunnustuse on nad saanud ka 10 aastat tagasi, olles Lääne-Virumaa sädeorganisatsioon 2015. Ühing on maakonnas üks aktiivsemaid vabatahtlikke päästekomandosid.
Marge, kust tekkis mõte Aasukalda komando loomiseks?
2012. aastal kutsuti minu abikaasat Voldemari Viru-Nigulasse loodud ILPL (Ida, Lõuna, Põhi, Lääs) vabatahtliku päästekomando liikmeks. Seda vedas Leino Virolainen, kes proovis pritsupunte erinevates kohtades püsti panna. Sõidukiks oli meestel vana ZIL. Voldemar käis I astme koolitusel ära ja õhtul koju jõudes ütles mulle, silmad säramas: “Tead, Mussu, sa pead ka sinna koolitusele minema. Sulle kindlasti väga meeldib.”
ILPL hoogu sisse ei saanud. Liikmed kanti siis Kärmu vabatahtliku päästekomando nimekirja. Oma esimesed koolitused läbisingi Kärmu komando alt. Samal aastal käisime ka oma esimesel vabariiklikul foorumil Purtses. Sealt saime endale eluaegsed sõbrad, Märjad Käpad. Päästeameti Jaagud (Kirsipuu ja Janno) hakkasid päris nobedasti meid nii-öelda töötlema: “Tehke aga oma komando ära! Küll me teid toetame ja aitame.”
Minu tööd vedasid mind sel ajal ikka üle lahe ja perega koos olemiseks aega nappis. Nii küpseski ühel kodusel saunapäeval plaan, et räägime veel mõned asjalikud inimesed ära ja paneme Aasukalda komando püsti. Saame perega vähemasti päästealastes tegevused koos toimetada.
Kui kiiresti idee teostasite?
Voldemar käis Viru-Nigula vallamajas ja rääkis meile kümne minutiga välja vana masuudihoidla. 19. aprillil 2013 toimuski samas masuudihoidlas Aasukalda Priitahtliku Päästekomando asutamiskoosolek. 14. mail kanti ühing registrisse. Päästeametist saime alustamistoetust, millega ostsime Iisaku meestelt 1986. aasta Mercedes Benz esipumbaga päästeauto, mille nimeks sai Vilma. Kogu suve vältel osalesime erinevatel ennetusüritustel, kuhu Päästeamet meid kaasas. Sügisest alustas üks noortering, Viru-Nigula Noored Päästjad, ja uue aasta jaanuarist ka teine, Kunda Noored Päästjad. Nii see möll pihta hakkaski. 2014. aasta juunis saime esimese väljakutse.
2016. aastal hakkas vaikselt idanema mõtte luua maapääste kõrvale ka merepääste. Ütlen päris ausalt, et vesi oli minule lapsest peale tõeline foobia. Suur ja sügav vesi. Ujuma õppisin alles kümmekond aastat tagasi ja seda tänu oma pereliikmete toetavale ja julgustavale käitumisele. Tänaseks on mul väikelaevajuhi load, samuti läbisin merepääste I ja II astme koolitused. Täna on see suuresti noorte ja sitkete pärusmaa.
Millega Sa enne MTÜ loomist tegelesid?
Olen sünni poolest Tamsalu kandi inimene. Haridusteele on jäänud Põdrangu ja Sääse lasteaed ja Tamsalu Keskkool, Türi NST. Olen tegelenud 21 aastat lüpsinduse ja kümmekond aastat veisearetusega. Kui teised 9-aastased tüdrukud mängisid nukkudega, siis mina lüpsin ema kõrval laudas lehmi ja jootsin vasikaid.
2005. aasta augustis tulin ära Rakvere linna. 2006. aastast olin Tallinki parvlaeval Superfast VIII peal kaugsõidu autojuhtide messis emandaks. Aastal 2008 lõpetasin õhtukeskkooli, sealt edasi Mõdrikule ärikorraldust õppima. Mehele minekuga sai vaadatud tööd kodule lähemale. Nii õppisin maalerdama. 2022. aasta veebruarist on Aasukalda maa ja merepäästekomando minu tööandja. Või no õigemini maksude maksja.
Kuidas on Sinu lapsepõlv toetanud teekonda siia, kuhu tänaseks jõudnud oled?
Olen suurest perest pärit ja kogenud tegelikult päris palju kiusamist. Koolikaaslaste poolt, kogukonna liikmete poolt. Laudas kasvades olin üldiselt kiusajatest füüsiliselt tugevam ja see tekitas olukorra, kus meie kandi väiksemad koolilapsed hakkasid minu tiiva alla pressima. Et kiusajate eest kaitset saada. Kaitsesingi. Kaitsesin neid, hiljem oma lapsi, iseennast ja täna neid peresid, keda kogukond kipub viltu vaatama. Just lastega peresid, kus vanematel puuduvad oskused ja teadmised hakkama saamiseks või kelle elustiil on taunitav. Nii nullitakse nende laste arenguvõimalused juba eos ja tekib suletud ring. Vanemad on vaesed ja vähese haridusega, lastest tulevad samasugused. Minule see ei sobinud noorena ega sobi ka täna.
Arvan, et oman üle keskmise tugevamat õiglustunnet. Aastatega olen õppinud end muidugi valitsema, et mitte riigijuhtide rumalusest ja ahnusest tekkivasse ahastusse ära uppuda. Süda nutab mul eesti metsade ja looduse, maaelu välja suretamise püüdluste ja linnainimeste loodusest võõrdumise pärast.
See ei ole olnud teps mitte kerge teekond. Mis Sind aidanud on?
Olen lapsest peale lugemist armastanud ja tegelikult ongi raamatud need, mis mind lapsena, noorena ja lapsevanemana väga palju aitasid. Olen isegi õpetajatega lastekasvatuse teemadel debateerinud. Lastega koos lapsevanemaks kasvamine on üüratult põnev ja väljakutseid pakkuv teekond olnud. Tegelikult lugesin lausa ohjeldamatult. Lihtsalt lugemise pärast ka. Ja kasvatasin toalilli, neid oli meie toas ka päris palju. Ainuüksi kaktuseid ja sukulente oli juba 17 erinevat sorti.
Lapselastega on hoopis teine tera. Eriti kui nad juba nii suured on, et saan nad endaga kaasa võtta, ka päästesündmusele. Nii ongi meie vaid 12-aastases komandos juba kolmas põlvkond vabatahtlikke päästjaid toimetamas. Tänaseks on meie kärgpere kaheksa last ja ka esimene lapselaps korralikult Aasukalda komandoga seotud.
Teie ühingul on 26 aktiivset liiget. Kuidas hoiate neid aktiivsena ning mil moel nad panustavad?
Ühingu liikmed ongi need, kes Aasukalda maa ja merepäästekomandost just sellise ühingu teevad, nagu me täna oleme. Nemad on minu motivatsioon, tugi ja toetus just ühingu arendamise ja juhtimise mõttes. Liikmetega on meil ka selline lugu, et nii mõnedki meist jagavad end elukoha ja komando tegevuste vahel. Elavad Tartus, Tallinnas, Räpinas või Pärnus, kuid sellegi poolest panustavad ühingu tegevustesse. Põhjuseks on, et algselt elati siin, meie kandis, ja elu on neid üks päev mujale viinud. Isegi teises Eestimaa otsas soovitakse ikkagi Aasukaldakaks jääda. Selle üle on meil ju eriti hea meel, et Aasukalda maa ja merepäästekomandosse kuulumine on privileegiks kujunenud.
Kes saavad ühingu liikmeteks saada ja mida see endaga kaasa toob?
Meie ühingu liige saab olla vaid vabatahtliku maa- ja/või merepäästja koolitused läbinud inimesed. Sellel on oma põhjus ka: oleme seadnud eesmärgiks inimesi vabatahtlikusse päästesse tuua. Kui nüüd hea lugeja arvab, et meie ühingu liikmeks on raske saada, siis ei ole mitte! Maapääste I astme koolitus on läbitav ka täiesti tavalisel inimesel.
Samuti oleme põhikirjaliselt kokku leppinud, et meie ühingu liikmena võetakse endale vabatahtlikult kohustus panustada komandosse aastas minimaalselt 144 vabatahtliku töötundi. Peame selle kohta kenasti tabelit. Kõik on tabelis kirjas ja kuu lõppedes läheb kokkuvõte meie pritsugruppi üles. Kuu ja kvartali tegusamad nimetame Facebookilehel ära. Ka sünnipäevad ja liikmelisuse staaž saab samuti Facebookis ära märgitud. Tunnustamise võtame ette korra aastas.
Mis saab siis kui miinimumtunnid täis ei tule?
Põhikirjaliselt on meil paigas ka see, et kui kolm aastat kokkulepitud tunde täis ei tee, siis arvatakse juhatuse otsusega ühingust välja.
Loomulikult oleme paindlikud. Meil on komandoliikmete keskmiseks vanuseks 36 aastat. See tähendab, et on palju noori inimesi ja nendega ikka juhtub: lähevad aega teenima või kooli, beebid sünnivad. Selle kõigega me ka arvestame. Nii oleme hoidnudki nimekirjas vaid aktiivseid liikmeid.
Kuna me ise kogu ihu ja hingega komando arengusse panustame, siis ootame seda ka teistelt liikmetelt. Ei saa ju lasta tekkida olukorda, kus meie eestvedajatena läbi põleme.
Vabatahtlik töö võib olla näiteks ka ennetus, teenuse osutamine, ühingu esindamine või näiteks komando teemaline arutelu telefonitsi. Nii et tegelikult on neid miinimumtunde üpriski lihtne täis saada.
Mis on teie jaoks 12 tegutsemisaasta jooksul suurimad väljakutsed olnud? Ja kuidas saavad need, keda teie oma tegevusega valmis aitama olete, omakorda teile abiks olla?
Päästesündmuste mõistes on keerulisteks osutunud viimaste aastate prügilate põlengud Ussimäel ja Uikalas, maastikupõlengud Pada-Arukülas, Ojakülas ja Kabeli külas.
Väljakutsuv on ka vana tehnika, mis vajab pidevalt kõpitsemist ja rahalist ressurssi. Ja no tuleb tõdeda, et inimesed kipuvad nädala sees tööl ka käima.
Eriti valusalt tuleb siiski esile normaalse komandohoone puudumine. Täna ongi meie suurim väljakutse uue ja kaasaegse komandohoone loomine. Märgin siin ära, et meie praeguses vanas masuudihoidlas puuduvad kõik olmetingimused: tehnika ja varustus on üksteise otsas, kooskäimise kohta ei ole ja see masuudilehk on pehmelt öeldes tappev. Nii et head lugejad, väike toetus meie unistuse täitumise suunas on väga teretulnud: www.aasukalda.eu/annetused
Intervjueeris Liisa Lotta Mumm | detsember 2025