Kristel Nael on Essu küla kogukonna eestvedaja, kelle tegutsemine ei kulge mitte sirget joont pidi, vaid ikka lainetena: vahel täis tuld ja tormi, vahel vaikselt kogudes ja uue hoo jaoks ruumi hoides. Haljala valla põliselanikuna on ta kandnud kodutunnet nii Aasperes, kuid nüüd juba 15 aastat Essus, kuhu tõi ta armastus. Kogukonnas on ta ehe näide sellest, kuidas üks inimene võib oma pühendumise ja sisemise põlemisega liigutada ka paigalseisvat.
Vabaühenduste kogemusõhtul mainisid põgusalt, et olid sütik seisma jäänud külaseltsi taaselustamise protsessis. Kuidas see algus välja nägi?
Essu Selts loodi 2003. aastal, kuid nagu paljudel kogukondadel, on ka sel olnud erinevaid aegu: kord tegus ja elu täis, kord vaiksem. 2022. aasta sügisel hakkas minus idanema mõte, et midagi võiks taas liikuma panna. Mõtlesin endamisi, et Essu on armas elupaik, siin toredad inimesed, aga kui me möödudes vaid teretame, jääb sellest ju väheks. Jagasin seda ideed sõbranna Annika Pärnamägiga. Mõlemad olime sel ajal väikeste lastega kodus ja tundsime, et tahaksime oma laste tuleviku nimel luua midagi püsivamat – midagi, mis tooks külale elu ja soojust juurde.
Novembrikuus, mardipäeva paiku, kutsusime külaelanikud mõttetalgutele. Soovisime alustada päris algusest ja rääkida sellest, mis on Essus juba hästi ning millist tulevikku me ühiselt näeme. Lasime unistustel lennata, sest unistada tuleb ju suurelt!
Asjade lahti rääkimine on väga hea lähtepunkt edasiste tegevuste üles ehitamiseks. Mis mõttetalgute tulemusel muutus?
Üheskoos jõudsime järeldusele, et Essu küla vajab oma külaplatsi. Endine kogukonnakeskus, mis oli varem meie kokkusaamiste paik, otsustati valla poolt müüki panna ning seetõttu tuli ka Essu Seltsil end taas elule äratada.
Mõeldud, tehtud! Asjad hakkasid liikuma üllatavalt sujuvalt, heade inimeste toel. 2023. aasta maikuu lõpuks oli meil juba oma külaplats, mille soetamisse panustasid nii annetajad kui ka paljud külaelanikud ise. Olime südamest tänulikud, sest nüüd oli kogukonnal oma paik, mida saime ühiselt nullist üles ehitama ja kujundama hakata. Samal ajal sündis ka Essu seltsi uus hingamine, tegevust asus vedama viieliikmeline naiskond.
Mind valiti seltsi etteotsa, kuid Essu küla ärkamise suurimaks tugimootoriks oli kindlasti ka Annika. Tema tugev ja tasakaalukas kohalolu, oskus inimesi ühendada ning neisse usku süstida olid hindamatud. Annika kuulus taaselustatud Essu Seltsi uude juhatusse ning oli kohal iga otsuse juures, mis puudutas kogukonna arengut. Tema ratsionaalne mõtlemine ja diplomaatilised oskused aitasid meil seltsi tööle saada nii, et see toimib tänaseni. Samuti väärib tunnustust Lauri, minu elukaaslane, kes on mind talunud iga ilmaga, olnud külaplatsi detailse visiooni looja ning suur tööjõud.
Kui suur töö seltsi taaskäivitamisega kaasneb ja millised takistused tuli ületada?
Uue juhatusega seltsi tegevuse uuesti käima lükkamine oli ausalt öeldes paras katsumus, olime üsna rohelised. Tahet ja indu külaelu edendamiseks oli küll palju, kuid juriidilise ja haldusliku poolega kursi viimine oli ajamahukas ja suur töö. Koos tolleaegse juhatusega püüdsime anda endast parima, tehes asju nii hästi ja südamega, kui antud hetkel olevate teadmistega oskasime. Juba esimesel aastal sai tehtud suur töö: uuendasime põhikirja, korrastasime liikmete nimekirja ning taotlesime projekte, millest mitmed said positiivse rahastusotsuse.
Essu küla ei oleks täna nii mõnus, elav ja ühtehoidev, kui meil poleks olnud neid inimesi, kes uskusid ja tegutsesid. Kogukonna elu ei sünni ühe inimese pingutusest, vaid see sünnib ühistest unistustest ja koos tehtud sammudest. Essu on täna paik, kus inimesed ei piirdu vaid üksteise teretamisega, vaid ka tegutsevad koos, andes külale elu ja hinge. Kirsiks tordil on meie oma külaplats, mis saab tähenduse ainult tänu inimestele, kes seda ühiselt rajavad, kasutavad ja hoiavad.
Meie tegemiste moto: “Oma kodu tunne on kõige tugevam siis, kui selle heaks on midagi oma käte ja mõistusega tehtud!”
– Arnold Rüütel
Oled öelnud, et kohalikud omavalitsused võiksid pigem rõõmustada, kui kogukonnad või MTÜ-d neile tagasisidet annavad, mitte tunda, et neid kritiseeritakse. Mida sa selle all mõtlesid?
Oh jaa, ma tõesti usun, et omavalitsused võiksid näha kogukondi oma liitlastena. Kui valla territoorium on suur ja elu käib igas külas veidi erinevas rütmis, siis ei ole ju realistlik, et ametnik jõuab kõige ja kõigiga kursis olla. Siin tulevadki mängu rohujuure tasandil MTÜ-d, külavanemad ja kogukonnad – need on nagu vallale silmad ja kõrvad üle maa. Nad märkavad, kui midagi vajab tähelepanu: olgu see kasvõi liiga pikaks kasvanud muru, katkine pink või hoopis mõni suurem arenguvajadus.
Ma näen seda sellise sõbraliku sümbioosina, kus mõlemad pooled täiendavad teineteist. Kogukond annab ausat tagasisidet ja vallavalitsus saab sellest väärtuslikku infot, mida otsuste tegemisel arvesse võtta. See ei ole “kontrollimine” ega “kriitika”, vaid pigem partnerlus ja ühine pusle kokku panek, et luua koos parem ja terviklikum kodupaik.
Koostöövõimalused ei piirdu vaid vallaga. Me oleme väga rõõmsad, et oleme saanud teha koostööd nii Põdruse kui ka Varangu seltsidega, tugevdades meie piirkonna ühtekuuluvust ja sõprussidemeid. Suur tänu ka Essu mõisa perenaisele, kelle toetusel oleme seltsi eestvedamisel juba kolmandat aastat järjest saanud mõisas tantsuõhtuid korraldada. Üheskoos tegutsedes saame luua meie kogukonna jaoks veelgi rohkem toredaid hetki!
Vahel kiputakse unustama, et kogukondade eestvedajatel on ka eraelulised mured-rõõmud ning muud kohustused, mis samuti hoolt ja tähelepanu vajavad. Kuidas kõike korraga toimimas hoiad?
Tervise hoidmine ja kohustuste täitmine on minu jaoks pidev tasakaalu otsimine. Kogukonna eestvedajana on see eriti keeruline: kui endal on muresid ja energiat napib, tuleb teha raskeid valikuid. Kas delegeerida ehk lasta teistel teha, või loota, et kuidagi saab ise hakkama? Ausalt öeldes on see minu suur nõrk koht.
Räägin küll usaldusest, aga praktikas kipun mõtlema, et parem teen ise ära – siis on kindel, et asi saab tehtud ja ma ei koorma teisi. See on vale, väga vale lähenemine, millest ei sünni midagi head. Lõpuks ongi nii, et jääd üksi ja kogukond harjubki mõttega, et “küll see hulluke ära teeb”. Ja siis tekib tunne, et ehk polegi minust enam kasu, et ma ei oska enam abi küsida… Tihti öeldakse: „Usalda, aga kontrolli!”. Mina ütleks nüüd pigem „Usalda rohkem, kontrolli vähem!“.
Kohvri kokku pakkimiseks on veel vara. Tahet ja soovi pusserdada nii enda kui ka külaelu kallal jagub veel küllaga. Ja õppimiskohti on alati. Kui aga kord tuleb aeg, mil enam ei jaksa, siis tuleb eestvedaja kohver väärikalt kokku pakkida ja anda see edasi järgmisele. Praegu aga, ausalt öeldes, ei raatsi veel sugugi! 🙂
Nagu elus ikka, alati saab paremini. Meie ja minu teekond on olnud pidev õppimine ja kasvamine. Aja jooksul on selgeks saanud, et organisatsiooni vedamine on paras ettevõtmine, eriti kui kipud liiga palju kohustusi enda peale võtma. Tegelik väärtus peitub inimestes ja koostöös. Eestvedajana on oluline mitte ainult teha, vaid ka jagada… Jagada vastutust, hoida oma inimesi ja luua ruumi, kus igaüks saab tunda, et tema panus on oluline. Olen ajapikku õppinud, et üks inimene ei pea kõike ise tegema.
Lisaks sellele, et sa ise särav ja tegus oled, võtad sa aega ka teiste märkamiseks ja tunnustamiseks. Miks?
Sageli öeldakse, et “sädeinimesed” on need, kes panevad kogukonna elama. Aga tõde on see, et ükski eesvedaja ei tee oma tegemisi selleks, et saada kiitust või tunnustust. Enamasti sünnib kõik lihtsast soovist muuta midagi paremaks: luua ühiselt midagi, mis jääb ja teenib meid kõiki veel pikka aega.
Kogukondlik tegutsemine toimub vabatahtlikkuse alusel ja enamasti millegi muu arvelt: oma aja, energia või pereelu, vahel ka mugavuse arvelt. Just seetõttu on märkamine ja hea sõna hindamatud. Need ei maksa sentigi, aga võivad olla tohutult suure väärtusega.
Üks soe „aitäh“ või tunnustushetk annab tegijatele jõudu jätkata. See on nagu väike tõuge, mis ütleb: “Me näeme sind, see, mida sa teed, on tähtis.” Ka kõige säravamal inimesel on vahel hetki, kus tekib tunne, et jõud raugeb või et tema panus ei loe. Just siis võib üks lihtne “sõnaline pai” olla see, mis aitab edasi minna ja uut energiat leida. Head teha on hea ja vahel piisabki vaid märkamise hetkest, et muuta kellegi päev ja hoida kogukonnas see soe, toetav säde elus.
Kuidas on sul lood perfektsionismiga? Kui suuri ootusi iseendale sead?
Tunnistan kätt südamele pannes, et olen perfektsionist. See on minu kui eestvedaja õnn kui ka hukatus. Kui ma midagi teen, siis tahan, et see oleks tehtud 100% ja maksimaalselt hästi. Kui tunnen, et ei saa anda endast kõike, siis pigem ei tee üldse. Selline suhtumine aitab saavutada palju, aga sellel on ka oma hind. Kui paned kogu südame projekti või ettevõtmisse, võid mõnikord „hobuseklappidega“ kihutades olulise märkamata jätta ning teha haiget neile, kes on su kõrval. Olen selle õppetunni saanud valusal moel.
Pealtnäha võib tunduda, et ma olen alati rõõmus, energiline ja optimistlik, aga tegelikkuses kolistan ka mina oma ämbreid. Ma ei ole täiuslik ja seda endale tunnistada ei ole sugugi lihtne. Tean ka seda, et keegi ei eeldagi seda minult, kuid sellest hoolimata olen endale selle kõrge lati seadnud. Rumal ja totter, aga sageli tahame olla parimad, anda endast kõik, aga unustame, et ka meie ise vajame mõistmist ja puhkust.
Olen teinud vigu, ja kõige raskem on leppida teadmisega, et mõnikord on need vead maksma läinud hinnalisi ja südamlikke suhteid, inimesi minu ümber, kellele ma ei osanud alati anda seda, mida nad vajasid. Aga iga selline kogemus on õpetanud, et juhiks või kogukonna eestvedajaks ei tee mitte täiuslikkus, vaid oskus õppida, andestada ja liikuda edasi – nii teistele kui ka iseendale.
Kelle tugi või usk on sulle sel kogukonnateel kõige olulisem olnud?
Kindlasti minu pere: minu elukaaslane ja meie kaks last. Just nemad on need, kellelt saan jõudu ja inspiratsiooni, et panustada kogukonda ning anda endast parim. Pere toetus on olnud minu vundament. Teadmine, et nad usuvad minusse ja minu tegemistesse, annab mulle kindlust, isegi siis, kui tee on olnud keeruline või ebaselge.
Samuti usun sügavalt, et ilma kogukonna usu ja toeta ei oleks minu eneseteostus võimalik. Kogukond ei ole vaid inimesed minu ümber. See on vastastikune usaldus, hoolimine ja koostegutsemine. Kui me usume üksteisesse, siis sünnivad ka ideed ja teod, mis muudavad meie ümbruse paremaks. Nii ongi minu jaoks pere ja kogukonna usk olnud omavahel põimunud, üks ei saa ilma teiseta. See ühine usaldus loob aluse, millel kasvab julgus tegutseda, õppida ja anda oma panus, et meie kogukond oleks tugev ja elujõuline.
Paljude ühingute tähtsaimaks ressursiks on inimesed. Kuidas passiivseid liikmeid aktiveerida ja ise panustama meelitada?
Meie seltsis on tänaseks 41 kogukonna liiget. See on märkimisväärne ja samas aukartustäratav arv, mis nii kohustab kui ka innustab meie külaelu paremaks muutmise nimel vaeva nägema. Aastate jooksul oleme näinud, et liikmete paaniline otsimine või kutsumine seltsi astuma ei too soovitud tulemusi. Selle asemel kutsub inimesi huvi tundma ja panustama just silmast silma suhtlus ning ühiselt korraldatud sündmused.
Ennekõike on seltsi kuulumine vabatahtlik: sinna võiksid kuuluda need, kes tõeliselt tunnevad, et soovivad olla osa seltsist ja panustada kogukonna hüvanguks. See aga ei tähenda, et teiste kogukonna liikmete arvamus, soovid, mured, mõtted kuulmata, arvesse võtmata jääksid.
Olgu meie koostöös alati piisavalt nalja, rohkelt südamesoojust ja parasjagu unistusi, et edasi liikuda. Koos suudame palju ja mis peamine, koos on alati lihtsalt toredam! Enam ei saa küll öelda, et „Essus ei toimu essugi!” – toimub ikka ja vahel nii palju, et ei jõua kõike äragi märkida. Aga just nii peabki olema: elu, rõõmu, toimetusi ja koperdamisi täis!
Intervjueeris Liisa Lotta Mumm
29. oktoober 2025
