Kristel, sind tunnustati 2024. aastal Lääne-Virumaa aasta sädeinimesena. Oled Viru-Nigula vallas tuntud kui mitmekülgne tegutseja ja kogukonna hing. Aga kui peaksid ennast ise tutvustama – kes on Kristel Allikmäe ja mis sind igapäevaselt käivitab?
Kes ma olen? Seda on ühte lausesse raske mahutada. Märksõnadeks on loodus, loomad, meri ja loovus. Kindlasti ka töö noortega ja noortele ning kõik, mis puudutab kunsti ja käsitööd. Mulle meeldib organiseerida – võib-olla sellepärast õppisingi turismikorraldust ja hakkasin looma väikest maaturismi ettevõtmist. Aga elul olid teised keerdkäigud ja pidin oma loodust loobuma. Elus ei ole mulle midagi kandikul ette toodud – kõik on tulnud läbi suure töö ja pingutuse. Ja muidugi: õppida, õppida, õppida – koolis, teistelt inimestelt ja kõigist nendest ämbritest, mida mööda olen kolistanud. Mind paneb tegutsema tunne, et kui midagi on jäänud tegemata, siis mina ei saa lihtsalt niisama olla.
Koguaeg käib peas mõtete virr-varr – ja nii sünnib uus projekt või üritus. Mulle meeldib koostöö ning olen õnnelik, et kuulun mitmesse organisatsiooni, kus tegutsen vabatahtlikuna: pääste, Transpordiamet, Virumaa Kalakaitse, kodutud loomad (eriti kassid)
Eluõppetundide tõttu olen pigem omaette tegutseja – üksik hunt. Ma lihtsalt ei saa lõpuni kedagi usaldada ja tean: kui mina ise teen, siis on ka kindel, et kõik saab tehtud. Muidugi on vahel raske ja kõike üksi ei jõua, aga kui projekt või üritus on tehtud ja hästi välja ka tulnud, siis ma tean – ma saan hakkama. Siis premeerin ennast! Ostan midagi head süüa ja sõidan mere äärde, et seda hetke nautida.
Minu tugisambad on mu lapsed – kui ei oleks neid, ei oleks ka mind sellisena, nagu ma olen.
Sinu panus kogukonda on mitmekihiline – õpetaja, päästja, vabatahtlik kalakaitsja… kust see tegutsemistahe tuleb?
Tegelikult olen ka Transpordiametis vabatahtlik. Näen, et mind käivitavad just needsamad teemad: noored, inimesed, loodus ja loomad.
Olen töötanud õpetajana 13 aastat ja Aseri noortekeskuses 5 aastat. Noorte ja lastega on lihtsalt nii äge – nendega ei hakka kunagi igav. Lisaks teen Kunda Tsemendimuuseumis savivoolimise ja meisterdamise töötubasid. Seal on rohkem vanemaid inimesi, kellega on samuti väga mõnus toimetada. See tegutsemistahe tulebki inimestelt – nende tagasisidest. Isegi kui mõnel päeval ei viitsi ega taha midagi teha, siis näiteks töötuba, kus keegi saab oma savinõu kätte või teeb imelise töö, paneb uuesti tegutsema.
Kas sul on mõni hetk, mis on päästjana või vabatahtlikuna sulle eriti hinge läinud?
Ooo jaa. Näiteks kui ma korraldasin Aseri koolis ohutuspäeva nimega ÕHTA ja minu noorte päästeringist välja kasvanud lapsed tulid just sel päeval tagasi appi. Nad leiavad selle aja, et tulla ja tegutseda! Üks tüdruk hüppas vette „uppunut“ mängima, et Pärnumaa Märjad Käpad vetelpäästekoerad saaksid näidata, kuidas kutsad veest päästavad. Ma päriselt poetasin pisara. Kindlasti olen uhke ka selle üle, et Virumaa Kalakaitset on juba mitu aastat toetanud KIK. See on hea tunne – kui su projekt saab toetust. Korraldasime noorte kalakaitsjate laagri ja kümme vahvat poissi said sealt elamusi ning olid nõus järgmisel korral taas kaasa lööma. Veel üks ilus hetk oli see, kui osalesime minifirmadega Põhjakeskuses laadal ja üks meie firmadest valiti laada parimaks. Või kui joonistusvõistlusel üks lastest pälvis eriauhinna – siis on tunne, et ajan ikka õiget asja.
Kuidas sa noortega töötamisele lähened? Mis sulle Aseri noortes lootust ja inspiratsiooni annab?
Noored hoiavadki mind noorena! Ma kohtlen neid kui isiksusi ja olen neile nagu sõber – samas kaotamata vajalikke piire. Noored ise ongi inspiratsiooniks. Kui nad teevad midagi, on see lahe; kui nad ei viitsi, siis pean leidma viisi, kuidas nad liikuma saada. Näiteks Aseri noortekas töötades kirjutasime koos projekti, et saada keskusesse köök – valisime sellegi koos välja. Või see, kuidas koos Aseri koolile õuesõppe klassi looma hakkasime – kõik sai tehtud ühiselt.
Kui peaksid ühe väärtuse välja tooma, mis ühendab sinu kõiki rolle – mis see oleks?
Organiseerimisvõime, tegutsemistahe, sõbralikkus.
Kuidas sa ise tasakaalu hoiad? Millal Kristel lihtsalt puhkab või laeb end?
Mind laeb meri, mets, loodus, autoga sõitmine – ja loomulikult ka see tunne, kui töö saab hästi tehtud. Kui mu auto oli kaks kuud paranduses ja ootas uut käigukasti, tundsin end nagu oleks üks käsi või jalg puudu. Masendus tuli peale, sest ei saanud metsa ega mere äärde. Auto olemasolu on minu jaoks tõesti oluline – see aitab mul laadida, vabatahtlikku tööd teha ja igapäevast elu elada. Mind laeb ka taaskasutus. Kui saan vanast midagi uut teha – näiteks vana kapp saab uue värvi ja näeb välja nagu uus – siis see annab hea tunde. Ja mulle meeldib näpud mullas olla. Olen õppinud Räpina Aianduskoolis aiandust ja mulle väga meeldib Juhani Puukooli slogan: „Istutades oled sa õnnelik.“
Mida on sulle õpetanud elamine ja tegutsemine just Viru-Nigula vallas ja Lääne-Virumaal?
Siit olen leidnud väga palju sõpru ja tuttavaid – minu inimesed. Kui minu elus toimus krahh, olid just nemad need, kes mind toetasid. Elu ise õpetab ja juhatab, kuhu sa oma juured ajad. Oleksin võinud elu kuskil mujal Eestis uuesti alustada, aga ma ei saanud siit ära minna. Siin on minu kodu. Siin tahan anda endast nii palju, kui suudan.
Mis on sinu unistus või lootus kogukonna tuleviku suhtes?
Unistada tuleb suurelt – ja unistustel on kombeks täituda! Minu suur unistus on luua Aserisse kogukonnamaja ja -aed. Majas võiks olla õmblustuba, meisterdamisruum, töökoda tööriistadega, mida kõik saaksid kasutada. Aias saaks igaüks, kellel soov, midagi istutada. Või näiteks toas tumbale uus katteriie peale panna. See oleks nagu väike ringmajanduskeskus – kui mul on midagi üle ja kellelgi teisel on seda vaja, siis miks visata ära?
Mida ütleksid kellelegi, kes tahaks ka oma kodukohas rohkem panustada, aga pole veel julgenud?
Leia inimesed, kellega koos ühte rada käia – ja need, kes kaikaid kodaratesse loobivad, jäta lihtsalt kõrvale. Ära raiska oma energiat nendele, kes su ellu tulid ja läksid, nad andsid sulle niikuinii mingi õppetunni. Karta pole midagi. Tuleb lihtsalt tegutseda! Elad ju vaid korra, tee seda, mis sind päriselt õnnelikuks teeb. Üks hea nipp veel: sõida ja käi palju ringi, avasta külasid ja paiku, mis sind inspireerivad. Ja siis tule koju tagasi – ning tee oma kodukohas ka midagi vahvat ära!
