Paljude inimeste jaoks on oled sa üks esimesi inimesi, kes sotsiaalvaldkonnale mõeldes meenub. Kindlasti mahub sinu ellu palju muudki. Kersti, milliseid rolle täidad igapäevaelus?
See on väga keeruline küsimus, sest tunnen tihti, et olen väga paljudes rollides varavalgest hilisõhtuni. Eelkõige olen ema oma 5 lapsele, kes vajavad igapäevast tuge ja toetust, sest väiksemad lapsed on alles 6- ja 8-aastased ja vanem poeg on küll täiskasvanu, kuid oma terviseprobleemide tõttu vajab igapäevast kõrvalabi enamikes elutoimingutes.
Tööalaselt töötan eelmise aasta suvest Sotsiaalministeeriumis osakonna juhatajana ja meie osakonna roll on kujundada hoolekande teenuste osutamine ja arendamine üle Eesti, kuid peale põhitöö olen ka pereterapeut ja toetan peresid, kes on meie asutusse suunatud läbi omavalitsuste või Sotsiaalkindlustusameti ohvriabiteenuste. Mul on sõbrannadega väike MTÜ, mis pakub perenõustamise teenust ja teisi sotsiaalvaldkonna teenuseid. Seega neid rolle on päris palju, aga oluline on nautida seda, mida teen ja leida igas päevas mõni positiivne hetk.
Korraldan juba aastaid vabatahtlikuna ÄKK üritust, sest kui see teema minuni 5 aastat tagasi jõudis, tundus see minu jaoks nii õige: võimaldab õpetajatel ja haridustöötajatel uuel viisil õppida, eelkõige läbi praktilise kogemuse. Suurim partner ja tugi on olnud minu jaoks Rakvere Politseijaoskonnast piirkonnavanem Kristi Rist. Tema selle idee ja mõttega minu juurde jõudiski. Üksi ei suudaks kogu seda üritust keegi korraldada. Oluline on meeskonnatöö ja palju häid ning suure südamega inimesi.
Kuidas jaotad oma aega, et jõuaksid kõiki neid rolle kanda?
Kõige tähtsam on vist oma aja planeerimine. Tööpäevadel on meil kindlad päevakavad, samuti võtan teadlikult aeg lastele, et hoida sidet nendega. Suureks abiks ja toeks on mulle ema, kes aitab mind, kui pean olema tööl üle Eesti ja väljaspool Eestit. Aga üritan oma tööaega korraldada nii, et jõuaksin ise enamasti noorimale pojale lasteaeda järgi, sest tean kui oluline see tema jaoks on. Vanemad lapsed lähevad peale kooli mu ema juurde, kes elab Rakveres.
Selle aasta alguses jäin ootamatult lastega üksinda peale abikaasa surma ja see mõjutas väga palju mind, lapsi ja kogu pere toimetulekut. Seega igapäevaselt pean mõtlema kogu peresüsteemi toimimise ja üksteise hoidmise peale. Jäin nüüd mõtlema, mida vastasin ja taipasin jälle, et minu suurim arengukoht on veel siiani – iseenda hoidmine ja märkamine.
Mainisid, et korraldad haridusasutustele ÄKK ohutusõppust. Kirjelda selle olemust ja eesmärki. Kuidas ÄKK sinuni jõudis?
ÄKK õppuse eesmärk on panna õpetajad päriselt ohtlikkesse olukordadesse, mis võivad koolis ette tulla. Õpime, kuidas nendes olukordades reageerida, mida märgata ja kuidas käituda. Näiteks, kuidas käituda pärast koolitulistamist ja tulistamise ajal, pommirünnaku korral või kui tunnis muutub laps agressiivseks nii õpetaja kui ka teiste laste suhtes. Samuti ka, millised on noorte seas kasutatavad narkootilised ained, kuidas lõhnab kanep ja millised on üldse keelatud ained koolis jne. Igal aastal on meil mõned korduvad püsiteemad, kuid mitmed teemad muutuvad.
Õppus jõudis minuni peaaegu 5 aastat tagasi, kui Kristi Rist politseist võttis minuga ühendust. Ta rääkis, et kuulis väga kihvtist asjast aga tal oleks vaja kedagi kelle kaudu asju ajada. Kristiga olime minu varasemast tööst Rakvere Linnavalitsuses teinud palju koostööd ja ta teadis, et minu mõtteviis on: „teeme ära ja kui ei saa, siis mõtleme välja, kuidas saab!”
Kirjelda mõnda meeldejäävat seika. Milliste situatsioonidega õppusel puutuda võib?
Esimesel aastal oli kõige meeldejäävam, kui Virumaa Teataja ajakirjanik lükati füüsiliselt klassiruumist välja, et pöörata tähelepanu noorele, kes oli vigastanud tööõpetuse tunnis oma näppu ja verd jooksis igale poole. Soovime, et iga aasta kogevad õpetajad midagi uut. Näiteks teisel aastal liikusid koolimajas ringi kaks noort, kellel olid suured sinikad – eesmärk oli, et õpetaja märkaks ka töötubade vahel, mis majas toimub. Samuti oli hoones ka Wolti kuller, kes tegelikult ei tohiks üldse koolimajas viibida. Wolti kuller jällegi kuulis enamike koolide käest, kus toimus koolitulistamine, mitu ohvrit oli jne. Sel aastal olid meil õppusel e-sigareid ja nuusktubaka karpe taskutes kandvad noored, kes pettusid alguses, sest tundsid, et keegi ei märganud neid. Hiljem kui noored hakkasid juba endale käitumisega tähelepanu tõmbama, siis õpetajad leidsid peaaegu kõik keelatud asjad üles.
Uute töötubade tegevuste välja nuputamine on väga huvitav ja aitab loovusel lennata. Samas mitmed töötoad tulevad praktilistest juhtumitest. Näiteks eelmine aasta said koolid pommiähvarduste laine ja tegelesime sellega. Sel aastal kogesin ise, kui erinevalt lähenevad haridusasutused, kui lähedaste hulgas on toimunud suitsiid ja kuidas oleks kõige õigem toetada last ja tema kaaslasi antud olukorras. Seega otsime elust tulenevaid olukordi ja proovime pakkuda parimat tuge ja praktilist õpetust osalejatele.
Selle aasta parim tagasiside koolitusele oli, et 60 osaleja seast andsid päeva kasulikkusele 5 punkti väärtusest 5 punkti 56 inimest. Õpetajate tagasiside oli väga positiivne ja oodatakse juba järgmist aastat. Meie jaoks on oluline, et õpetajad jagavad seda infot oma koolides, mis nad kogesid, sest ainult nii saame anda suurima panuse kõigi jaoks.
Mis muudab ÄKK ürituse sinu jaoks eriliseks, oluliseks?
ÄKK ürituse teeb minu jaoks eriliseks meeskonna tunnetus, mis on ürituse korraldamisel – meil on meeskonnas Politsei- ja Piirivalveametist, Päästeametist, Punasest Ristist, Kaitseliidust, Naiskodukaitsest, Keskkonnaametist, Sotsiaalkindlustusametist, Tallinna Tehnikakõrgkoolist ja minu enda MTÜst super inimesed. Nad mõtlevad kaasa, annavad uusi ideid ja tulevad kaasa minu rumalate mõtetega, mille ma välja pakun. Kui juba korraldusmeeskond annab indu toimetada ja siis tulevad osalema meeskonnad, kes naudivad seda päeva ja koolituspäeva lõpus ütlevad, miks te taolisi üritusi nii vähe teete… siis see ongi eriline!
Õppuse teevad oluliseks praktilised olukorrad, millega me õnneks koolis väga tihti kokku ei satu, kuid kui nad tulevad, siis on tore kui oled seda olukorda kuskil kohanud. Eelmisel aastal koolituspäeva lõpus, kui kõik inimesed olid kogunenud aulase ja ma pidasin lõpukõnet, toimus uste taga tulistamine ja haavatud laps jooksis aulasse. See oli kõigile suur šokk, sest esmane reaktsioon andis kaasamõtlemise ainet – kuidas mina selles situatsioonis reageerisin. Isegi mina võpatasin, kui saali akende ja uste taga käisid paugud. See oli kõhe tunne, mis jäi sisse pikaks ajaks.
ÄKK õppuse olulisuse võtaksin kokku õpetusega, mis andsid mulle sõjaväes töötades kaitseväelased – raske õppustel, kerge lahingus. Paneme õppustel vinti juurde, küll siis päris olukorras on kergem toime tulla ja rahu säilitada.
Kuidas sa tunned ära, millal viia mõni idee ellu ja millal jällegi öelda „ei“?
Ma vist kipun liiga tihti ütlema „teeme ära!“ kui „ei“. Ma ei saa ju kohe ei öelda – enne tuleb katsetada kas toimib või mitte. Mulle meeldivad uued algatused ja väljakutsed. Eks pärast jõuan ennast noomida, et enda elu keeruliseks ajan.
Kui vaatad kogukonnale veidi kõrgemalt, siis kas sulle torkab kohe eriti silma, millest meil kollektiivsemal kogukonnatasandil puudus on või vastupidi, mida meil külluslikumalt jagub?
Kui mõtlen veidi kogukonna tunnetusele, siis olen aastaid kuulnud tutvusringkonnast, et miks ma küll teen vabatahtlikult midagi, mida see mulle annab ja etteheiteid, et teen ju seda oma pere arvelt. Usun, et paljud ei mõista siiani vabatahtliku tegevuse kasu. Minu jaoks on see vist midagi muud. Näiteks ÄKK õppusele mõeldes… Jah, ma teen seda oma vabast ajast aga minu lapsed käivad ka koolis, seega nemad ja nende sõbrad saavad sellest kasu. Olen olnud üle kümne aasta abipolitseinik ja seadusekuulekas käitumine ja minu väärtused kanduvad mu lastele ja nende sõpradele, minu sõpradele jne. Minu tegevus mõjutab suuremat ringi inimesi. Olles ise eeskujuks, saan ma näidata oma tegudega, et elus on alati midagi enamat kui rahaline panus oma töö eest. Ma üritan õpetada oma lastele, et elus on ka muid väärtusi:
Usun, et hoolivus, lähedased suhted ja üksteise mõistmine aitavad paremini edasi, kui number pangaarvel. Kunagi mul üks klient ütles hästi, et raha on lihtsalt käibevahend, mis tuleb ja läheb, aga kui pole kedagi, kellega suhelda ja sulle keegi isegi ei helista, siis on asi jama.
Millist küsimust peaks sinu meelest kogukonda panustajatelt rohkem küsima? Või on midagi, mida ei küsita kunagi, aga peaks? Võibolla peakski rohkem rääkima väärtustest, miks me midagi teeme ja nende kasust sellele kõigele. Mis on nende tegevuse eesmärk. Olen õppinud, et iga inimene tegutseb omakasu eesmärgil, kuid tihti selle tegeliku kasu ulatust teab ainult see inimene, kes seda enda jaoks teeb. Näiteks, kui minu panus vabatahtlikuna on kogukonna toetamine. Minu jaoks on oluline, et saame tuua ÄKK üritusega nähtavaks tegelikke probleeme, millega koolid peavad toime tulema, sest see annab neile võimaluse enda koolis asju parendada. Kui osalejad mõtlevad töötubades, et nendega see kunagi nagunii ei juhtu, siis ei muutugi midagi. Aga kui nad mõtlevad, et vau, nii võib ka juhtuda ja hakkavad mõtlema, kuidas nad saaksid enda koolis antud olukorda ennetada.
See ongi minu kasu, kui õpetajatel mõtted avanevad ja nad näevad, et keerulised olukorrad on olemas, aga nende õnn on, et nad pole nendega veel kokku puutunud. Iga kriitiline olukord tuleb ühe korra, peale seda teeme juba kogemuste pealt. Seega mõistes kogukonda panustavate inimeste väärtust ja jagades nende kogemust saaksid kõik õppida ja äkki hoida enda meel siis avatuna ja küsida, kuidas ja mis kasu mina sellest oma elus saaksin.
Mis sind elus inspireerib või liikuma paneb? Mis on need põhiväärtused, mille järgi elus juhindud?
Mind panevad liikuma eelkõige elumere lained. Minu elu on olnud viimased 25 aastat nagu tormine meri, mis vaibub ja möllab jälle. Seega kui on torm, siis tuleb hoida meeles, et mingi aeg see vaibub, kuni tuleb uus torm. Alla anda pole mõtet, on vaja lihtsalt veidi oodata. Minu peamine elu põhiväärtus on ausus iseenda vastu. Tuleb olla aus enda vastu, sest ennast saad hoida ainult sina ise. Aus üritan ma enda suhtes kogu aeg olla, hoidmisega on hetkel veidi raskusi aga ma tean, et mingi aeg läheb kergemaks.
Kuidas me saaksime rohkem inimesi kaasata sellesse, mida sina teed – eriti neid, kes arvavad, et neil pole aega või piisavalt oskusi?
Mind õpetati, et igal inimesel on olemas piisav aeg ja piisavalt oskusi, tuleb ainult uskuda endasse ja tegutseda. Seega see millesse me usume, seda me suudame. Ajaplaneerimine on sama – kõigil on 24 tundi ööpäevas, aga planeerimine on keerulisem koht. Minu suurim raskus on aja planeerimine iseendale.
