1. Jaanus, sind tuntakse laval ja lava taga – aga kuidas sa ise end tutvustaksid? Mis on see, mis sind igapäevaselt käivitab?
Ennekõike olen ma kolme lapse isa ja abikaasa – nemad on minu peamised käivitajad ja motivaatorid, et oma armastatud tööd teha ja edasi suuremate eesmärkide poole liikuda. Tutvustus võiks kõlada umbes nii: olen kolme lapse isa, kes elab imearmsas Vainupea külas, juhib enda loodud teatrit Teater Nuutrum ning katsub niipalju, kui energiat jagub, hoida kätt pulsil ka kohaliku küla ning valla elul.
2. Kuidas sündis Teater Nuutrum? Mis oli see hetk või tunne, mil otsustasid oma teatri luua?
Teater Nuutrumi algus oli tegelikult juhuste kokkulangemine. Pärast lavakunstikooli 28. lennu lõpetamist näitleja erialal oli algul minu tööpõld kaunis rikkalik – mis sest, et minu staatus oli “vabakutseline”. Tööd jagus nii tele- kui teatriprojektidesse.
Üks hetk aga laiutas kalendris auk ning tahes-tahtmata küsisin endalt: „Aga mis edasi?“ Mulle meenus ühe inimese pillatud lause: „Kas sina ei tahaks oma teatrit teha?“ See kõlas tol hetkel jaburana, aga kui kalender oli tühi, kõlas see juba võimalusena. Andsin juhusele võimaluse – ja edasine on ajalugu.
Rõõm on tõdeda, et meie tegemised on lühikese ajaga jõudnud paljude pealtvaatajate südametesse, teatriringkonna lugupidamisse ning meie tegemistega ollakse kursis ka riigi kõige kõrgemal tasemel. Nuutrum on alates 2022. aastast EETEALi liige – organisatsioon, mis koondab enda alla enamiku Eesti teatrite juhte. Tänavu täitus mul aasta ka EETEALi juhatuse liikmena. Samuti valiti mind hiljuti ETA (Eesti Teatri Agentuuri) nõukogusse.
3. Oled töötanud nii lavameistrina kui lavastajana, olnud näitleja ja teatrijuht – kuidas need rollid on sind inimesena kujundanud?
Kõik need rollid on tegelikult võrdväärse kaaluga. Pikk lavameistri periood õpetas mulle kultuuri kui sellist nägema laiemalt, sain olla kunsti loomise lähedal, aga mitte päris sees. See oli ühelt poolt turvaline, teisalt aga kadedust tekitav. Olin lavameister nii kultuurikeskuses kui erinevates teatrites ning töötasin end lavapoisi ametist pealavameistriks ehk osakonna juhatajaks. Kogeda teatrit juurtasandilt alates on oluline, et nüüd juhina osata protsesse juhtida.
Kuigi lavakas sai lõpetatud näitleja kutsega, õppisin kõrvalt 3,5 aastat ka lavastaja eriala. Ühelt poolt selleks, et olla parem näitleja, teisalt seetõttu, et tung “kogu mängu suunata” oli juba siis olemas. Nüüd teatrijuhina olen õnnelik, et kõik need kogemused on mu eluteele antud. Lavastaja kirge rahuldan siiani kord aastas – ja teen seda suurima rõõmuga.
4. Paljud sinu lavastused on jõudnud publiku südamesse – milline neist on sinu jaoks kõige tähenduslikum ja miks?
Halb on ühte lavastust teisest esile tõsta, eriti seetõttu, et tihtipeale sellele eelnev protsess on isegi suurema kaaluga kui lavastus ise või sellele järgnev edu. Kuid kui peab midagi välja tooma, siis ilmselt ikkagi esimene Nuutrumi lavastus „Jutt Jumala õige“ ning paar aastat tagasi Eisma sadama paadikuuris etendunud „Naisteranna needus“. Harry Kõrvitsaga tehtud „Jutt Jumala õige“ oli Nuutrumi teerajaja, mille edukuse pinnalt tekkis julgus oma teatrit edasi teha.
„Naisteranna needus“ on südames just selle seltskonna ja erilise energia tõttu, mis meil trupiga tekkis. Kuid olen õnnelik ka lavastuste üle, mida olen teinud väljaspool Nuutrumit, näiteks Piibe Teatris või LendTeatris.
5. Mis sulle Haljala valla ja Lääne-Virumaa juures kõige rohkem meeldib? Kuidas see piirkond sind loojana inspireerib?
Kuigi olen sündinud ja kasvanud Tallinnas, tunnen end just läänevirumaalasena – ja olen selle üle õnnelik. Rakvere, Haljala ja Vainupeaga seob mind nii suguvõsa kui lapsepõlv. Minu ema on sündinud Rakveres ning kogu ema poolne suguvõsa on Lääne-Virumaa juurtega. Vanaema kasvas üles ja käis koolis Rägaveres, vanaisa aga Rakveres. Vanavanaisa elas pikalt Haljalas. Kõik minu lapsepõlve suved olid seotud Vainupeaga.
Nüüdseks on Tallinna maha jätnud ka minu vend ja õde, kes muuseas on samuti juurte juures tagasi ning elab oma perega Rakveres. Mulle meeldib see tunnetuslik “vaib” Lääne-Virumaa inimeste sekka kuulumisest. Meie kaunis ja erakordselt rikkalik loodus on loomulikult samuti südames. Haljala vald oma pika mereäärse joonega on üks pärleid, mida saaks veelgi edukamalt tutvustada. Loojana on inspireeriv elada Lahemaa rahvuspargi piiril, metsade ja mere puutepunktis, mõisate keskel ja Tallinna lähedal – mida hing veel võiks ihata. Lapsed saavad käia kodulähedases lasteaias ja kasvada turvalises keskkonnas.
6. Kuidas on sinu jaoks tasakaalus looming ja juhtimine? Kumb pool sinus domineerib – loovus või süsteemsus?
Vot see on hea küsimus, aitäh. Ausalt öeldes tuleb juhina olla tihti väga loominguline, sest süsteemsus võib sind juhtida liiga kindlatele radadele ja riski võtmise julguse puudumine võib lõpuks olla fataalsete tagajärgedega. Samuti ei saa inimsuhted, nii tööalaselt kui eraelus, olla liiga süsteemsed – kõik vajab piisavat annust loomingut. Ka suure grupi loojate juhtimine oma erinevate egodega saab toimida vaid loomingulise lähenemise kaudu.
Seega soovin kõigile juhtidele piisavas annuses loomingut oma otsuste langetamisel. Kultuuriminister Heidy Purga ütles mulle hiljuti, et olen suutnud oma doomino klotse õigesti ümber lükata – ka see on sündinud just riskide võtmise ja loomingulise juhtimise tõttu.
7. Milline roll on kogukonnal sinu töös? Kas tunned, et Lääne-Virumaa inimesed annavad su tegemistele erilise tähenduse?
Kogukond on äärmiselt oluline ja tema roll minu töös samuti. Loomulikult tunnen vajadust ja soovi kogukonda kaasata kui ka kogukonnale “tagasi anda”. Kasvõi läbi väikeste tegevuste, nagu teavitades Lääne-Virumaa inimesi meie etenduste tulekust Rakvere Teatrisse või uue suvelavastuse tegemistest esimestena. Oleme toetanud nii siinseid kui üle eestilisi suurperede ühinguid, samuti kutsunud vähiravifondi tublid annetuste kogujad meie etendustele oma väärtuslikku tööd tegema, võimaldades neil ka etendust näha. Oleme, niipalju kui see on võimalik, kasutanud ja reklaaminud meie enda tublide inimeste teenuseid – keraamikutest jahi- ja sõidupakkujateni välja. Meie etendused toovad igal suvel tuhandeid inimesi just Lääne-Virumaa valdadesse, suurel määral Haljala valda, kes tarbivad ka muud kohalikku teenust peale teatri – see kõik on meile oluline.
8. Oled ühe silmapaistva küla – Vainupea – seltsi juhatuse esimees. Kuidas Vainupeal elate ja mis on teoksil?
Tõepoolest, olen vedanud külaseltsi vankrit viimastel aastatel, kuid olen vaid üks ratas mitmete tublide seas. Olen äärmiselt õnnelik, et meie seltsi juhatus on kokkuhoidva, usaldava ja aktiivse meelega – kellelegi ei lange liiga suur koormus ning ühiselt vedada on poole kergem. Seega, tiitel „esimees“ on vaid tiitel, mitte näitaja.
Suur osa sellest on olnud ka meie eelmisel külavanemal ja seltsi esimehel Mario Luigel, kes kogu selle aktiivse vankri käima lükkas.
Kõige suurem ettevõtmine hetkel on Vainupea kabeli renoveerimistööde planeerimine, raha kogumine ja kõik sellega kaasnev. Eelmisel sügisel investeerisime tänu annetajatele ja seltsi enda rahale ligi 10 000 eurot lekkiva katuse parandusse. Sel aastal peame päästma kabeli käärkambrid kokkuvarisemisest, sest puitkonstruktsioonid on mädad, katus laseb läbi ja aknad on samuti oma aja ära elanud ning vajavad restaureerimist. Kogu see „lõbu“ läheb meile maksma umbes 35 000 eurot, mille loodame kokku saada fondide, seltsi enda vahendite, valla ning tublide annetajate toel, et juba septembri teises pooles saaksid parendustööd alata. Kutsun kõiki meile hoogu andma läbi Hooandja lehe – iga annetus on kulda väärt hinnaga!
Aga loomulikult on meil külas igal aastal kontserdid, näitused, kirbukad, kodukohvikud jne. Tulge meile külla!
9. Mida ütleksid noorele, kes tahab kunagi ise teatrit teha või üldse midagi suurt alustada väikese koha pealt?
Ära karda alustada – läbikukkumise võimalus on nullilähedane. Ja kui see peakski juhtuma, saab see olla vundamendiks sinu järgmisele sammule eesmärgi saavutamise suunas. Kui sa aga seda sammu üldse ei astu, jääd kogema tavapärasust ,kuid me kõik väärime midagi erilist.