Airi, sa oled viimased kuus aastat olnud Ridaküla südameks ja veduriks. Seltsimaja uksed on tänu sinule avatud ka Kadrina, Läsna, Vohnja ja Tapa rahvale, oodatud on ka kõik kaugemalt. Aga kui sa peaksid ennast ise tutvustama – kes on Airi Raus ja mis sind kogukonna heaks tegutsema paneb?
Kes ma olen? Ma olen 3 lapse ema, õde kahele vennale ja tütar superlahedatele vanematele! Ma olen sõber ja ridakülalane. Lisaks sellele pakun võimalust avastada loodust vee pealt, tehes supi-matku. Akusid laen tööl olles – töötan autojuhina. Armastan liikumist ja liikumises olemist, seiklusi ja vett. Olen ilmselt veidi püsimatu ja naiivne, aga armastan elu kogu südamega.
Millal tundsid esimest korda, et “keegi peab midagi ette võtma – ja see keegi olen mina”? Kas oli mingi konkreetne hetk või kogemus, mis sind käivitas?
Mind kutsuti Ridakülla küla koosolekule 6,5 aastat tagasi. Tundus patt minemata jätta ja siis andsin kogemata ka oma väikese sõrme sellele imelisele seltsimajale. Ma ei ole kunagi tundnud, et mina peaks just see “keegi” olema. Pigem olen vaikselt koos meeskonnaga otsast asju vedama hakanud ja nii on see lumepall mõnusalt hoo sisse saanud.
Kuidas sünnivad ideed kogukonnaüritusteks? Kas kuulad pigem inimeste soove või lähed julgelt oma sisetunde järgi?
Ikka koos meie inimestega. Kõik tegevused on meie, mitte ainult minu nägu. Ilma meeskonnata ei juhtuks midagi! See ongi meie ühine sisetunne. Vahel vaidleme ka natuke, aga pigem tunnen, et kõigil on võimalus oma ideid ellu viia.
Milline on olnud seni kõige meeldejäävam üritus või projekt, mida oled ise eest vedanud? Mis tegi selle eriliseks?
Ma ütleks, et kõik projektid on südamelähedased olnud – alustades väikestest tegevustest päris alguses ja ka kõik suuremad toimetused aastate jooksul. Kõigil on koht mu südames! Kõige suurem rõõm on tuua kokku noori, kes omavahel uusi ideid edasi on genereerimas. Selleks on olnud palju erinevaid tegevusi: laagrid, malevad, huvitegevus ja muud toimetused, mis kõik on olnud olulised! Samuti pean oluliseks ka juba ajalooga tegevuste jätkamist, ka siis kui on vahepeal paus sisse jäänud.
Kuidas oled suutnud ühildada kogukonnatöö kolme lapse kasvatamise ja enda aja vajadusega? On sul selleks kujunenud oma kindlad nipid või toimivad põhimõtted?
Nipp on see, et lapsed tuleb kõigesse kaasata, kui nad vähegi seda ise soovivad. Ja vahest annan ka järgi oma ootustes – vahel tegemine tähtsam kui täiuslik tulemus. Me kõik anname endast iga päev parima. Alati ei lähe kõik ideaalselt, ja see on täiesti okei. See teadmine tuleb lihtsalt omaks võtta – ei maksa jääda kinni liiga suurtes ootustes. Minu motoks on, et tegemisest olulisem on olulise tegemine.
Milline on sinu jaoks ideaalne kogukond – milline näeb välja üks tõeliselt “elus” küla?
Ideaalne kogukond on selline, kus igaüks on valmis veidi panustama – just nii, nagu keegi oskab ja saab. See panebki küla elama. Üksi saab kiiremini, aga koos jõuame kaugemale! Ja kuigi räägime Ridaküla seltsimajast, ei piirdu meie kogukond ainult Ridaküla külaga – meie rõngal on palju laiem haare.
Milline võiks olla sinu unistuste Ridaküla kümne aasta pärast? Mis seal kindlasti peaks olemas olema?
Minu unistustes on Ridaküla seltsimaja teine korrus valmis saanud. Meil on vaikselt hakanud tekkima mõte, et seal võiks olla näiteks multifunktsionaalne paranduspööning. Näis, kuhu see mõte tüürib. 10 aastaga on park juurde saanud mõned noored puud, majas ja pargis toimub regulaarselt midagi põnevat. Noored panevad seltsimaja tegevustele hoogu juurde ja kõik – nii noored kui ka eakad tunnevad end hoitult.
Mida soovitad neile, kes tunnevad, et tahaksid midagi oma kogukonnas muuta, aga ei julge alustada?
Alustada võib väga väikestest asjadest! Kutsu sõbrad ja naabrid kokku ning alustada võite lihtsalt ka sellest, et koos näiteks oma ümbruses veidi korrastada. Või miks mitte ka lihtsalt piknikku pidada, palli mängida või ühiselt filmi vaadata. Mis iganes Teie jaoks kogukonnatunnet tekitab, andke veidi hoogu juurde ja vaadake kuhu poole pall veerema hakkab.