Koduleht: https://www.wirkes.ee/
Facebook: Vergi Sadam & Restoran Wirkes’
Instagram: wirkesresto
Aadress: Vaata kaardilt
Intervjuus räägib Wirkes’e perenaine Kelli Suigusaar, kuidas Vergi sadama kõrtsist kasvas samm-sammult välja aastaringne elamuspaik, kus kohtuvad kohalik tooraine, kunst seintel ja “vana sõbra juurde tulemise” tunne. Wirkes’t veavad pereettevõttena Kelli ja Lauri: Lauri on köögi ja sadama “kapten”, Kelli korraldab teenindust, majutust ning üritusi.
Kuidas sündis Wirkes’e idee ja mis hetkel sai selgeks, et Vergi sadamast saab midagi enamat kui suvine söögikoht?
Wirkes’ sündis mitme eri nüansi kokkusattumisel. Olime keset koroona kriisi – Lauri töötas veel Vihula mõisas, aga mina ei leidnud endale kohta, kus saaksin päriselt muudatusi ellu viia, inimesi juhtida ja ennast arendada. Olin suure hurraaga valmis isegi mõisa juhtima hakkama.
Otsustasin suvehooajal 2020 minna Wöse restosse Võsu sadamas, et näha lähemalt, kuidas hooajalises toidukohas asjad toimivad. Üsna pea tuli pakkumine hakata Vergi sadama kõrtsi pidama, aga tundsime kohe, et see koht ei saa olla lihtsalt kõrts. Algul kaalusime seda ideed pikalt, kartsime tohutult. See pidi pakkuma rõõmu, romantikat, pidu, naeru, ideid, ajurünnakuid ja kõike muud, mis pähe võiks tulla.
Samas oleme ajapikku aru saanud, et mida multifunktsionaalsem ja vastutulelikum oled, seda ägedamaks ettevõtmine kasvab.
Olete pereettevõte, kuidas on töö ja rollid Kelli ja Lauri vahel kujunenud ning mida pereettevõttena tegutsemine teile tähendab?
Kui me alustasime, saime päris palju negatiivset tagasisidet. Esiteks: täiesti peast soojad inimesed – mere ääres peab ju kõrts olema ja talvel ei hakka nagunii keegi käima. Teiseks oli levinud arusaam, et mees ja naine ei saa koos töötada, sest siis olete kogu aeg koos…
Eks me saame neist mõtetest aru ka, aga vana eestlane pidas oma talu ikka perega ja tehti lapsi selleks, et oleks abilisi. Meil on Lauriga kahe peale kokku neli last, kaks kassi ning ämm, kes teeb meie raamatupidamist ja valmistab ka meie erilisi lauanõusid.
Rollid on meil jaotunud üsna loogiliselt: Lauri on peakokk, haldusmees ja sadama „kapten“, mina korraldan teenindust, majutust ja üritusi.
Teie köögi keskmes on kohalik tooraine, millest algab üks tõeliselt „Wirkes’e moodi“ roog?
Me ülistame kohalikku toorainet. Oleme õnnelikud, et meil on mõned kalamehed, kes varustavad meid värske kohaliku kalaga. Köögiviljad on hooajalised, tervislikud ja taskukohased, mis tähendab, et me ei pea restoranis pakkuma kahte täppi ja triipu taldrikul metsiku hinnaga.
Ka liha tuleb Eesti metsadest ning eestlaste rõõmuks oleme menüüsse jätnud ka krevetid ja sinimerekarbid, mida me kohalikult turult veel ei saa. Lisaks armastame ise seenel käia, nii et peaaegu terve aasta leiab meie roogadest kohalikke seeni. Wirkes’e moodi roog on lihtne, maitsev, võimalikult kohalik ja päriselt kõhtu täitev.
Wirkes’e kogemus ei piirdu ainult toiduga, oluline on ka atmosfäär, kunst ja külalislahkus. Kuidas te seda „vana sõbra juurde tulemise“ tunnet loote?
Me oleme alati öelnud, et meil ei ole kliente, meil on külalised, kes tulevad justkui meie koju külla. Seda personalile edasi anda ei ole muidugi lihtne ja see võtab aega. „Vana sõbra juurde tulemise“ tunne tekib eelkõige inimesel endal, kes on valmis seda kogemust vastu võtma. Meil on alati eriti hea meel, kui tagasi tulevad toredad, rõõmsad ja tänulikud inimesed. Halbu päevi on ka, aga pigem harva.
Kunst meie seintel aitab jutustada kohapealset lugu. Alustasime tühja rahakotiga ja vajasime võimalust oma seinu kaunistada võimalikult soodsalt. Rakvere galerii kaudu jõudsime paljude artistideni, kes olid valmis meid usaldama oma teostega. Hetkel on meie seintel Jüri Sikka tööd, kokku 64 teost üle maja.
Lisaks on meil majas kaks Lahemaa atesteeritud giidi: mina ja Riina.Seega oskame päris hästi ümbruskonnast rääkida, tuure läbi viia ja külaliste ka kõige ekstreemsematele küsimustele vastata. Just turistid hindavad eriti seda, kui saavad ühelt inimeselt võimalikult palju infot kätte.
Hotell, restoran, pulmad, seminarid – Wirkes’el on mitu nägu. Milline osa sellest tervikust on teile endale kõige südamelähedasem ja miks?
Kui peaksime otsustama, mis on meile kõige südamelähedasem – pulmad, seminarid, hotell või restoran –, oleks seda väga raske teha. Meile meeldivad õnnelikud inimesed ja see, kui saal on saginat ja naeru täis. Igal olukorral on oma võlu.
Pulmad on meie jaoks pigem pingelisemad, sest kohtume pruutpaariga tavaliselt enne üritust paar kuni paarkümmend korda, otsime koos ideaalset lahendust ning tahame, et nad oleksid seitsmendas taevas ja tunneksid end justkui ainsa pruutpaarina maailmas. Sünnipäevad on seevastu megalahedad: inimesed tantsivad, tunnevad end vabalt ja kui nad saavad toreda kogemuse, on suur tõenäosus, et keegi samast seltskonnast korraldab oma järgmise ürituse juba meie juures.
Suvel on kogu maja üritused vahel ka natuke pingelisemad, sest inimesed tahavad meie juurde tulla, aga jäävad ukse taha. Just seetõttu lõime Künka baari, et külaline saaks ikkagi oma ampsu, lonksu ja sõõmu mere õhku kätte. Oleme ajapikku aru saanud, et kui inimene jääb ukse taha või satub suletud uste ette, võib ta meid hiljem isegi mitu aastat vältida ning mäletab eelkõige seda hetke, kui ta meie juurde ei pääsenud.
Millised road või maitsed on külastajate seas kõige enam südame võitnud, kas on olnud ka üllatuslikke lemmikuid?
Meie menüüs on krõbedad krevetid, sinimerekarbid kooreses veinikastmes ning hirveliha tartar (hetkel metskits), mida me lihtsalt menüüst eemaldada ei saa. Samuti oleme kogunud populaarsust oma kõrvitsapüreesupi ja sibulamoosiga, mille eest peame tänama Maie Urbast. Toidukorrad algavad meil kodukootud hapusaia ja maitsevõiga, mille eest me eraldi raha ei küsi, kuigi see on mujal üsna tavapäraseks saanud. Meie arvates peab eestlasel ikka toidu kõrval üks leivaraasuke olema. Pearoogadest on minevaimad kohaliku kala road ning peekonisse mässitud hirve välisfilee.
Üks eriti huvitav kogemus oli kord see, kui inimesed tulid mootorpaadiga Soomest Verki just selleks, et süüa tartari, hirve pearooga ja lõpetada küpsejäätisega magustoiduks. Kallis lõuna, aga kui isu on…
Üllatuslik lemmik on külalistel olnud lumepallisupp, millega käisime Põhja-Eesti toiduvõrgustikuga Järvamaal isegi võistlemas. Mõnel on sellest lapsepõlves veidi negatiivne kogemus või on seda kunagi lihtsalt liiga palju söödud. Samas on ka neid, kes otsivad just seda nostalgiat ja tuttavat lapsepõlve maitset. Need, kes teavad ja oskavad küsida, saavad lumepallisuppi isegi siis, kui seda parasjagu menüüs ei ole. Seni, kuni munad ja piim kapis olemas on.
Milline sündmus, külaline või hetk on Wirkes’e teekonnal olnud eriti meeldejääv ning miks?
Üks kõige meeldejäävamaid hetki oli Keksutaja matus. Ansambel Köömese laulja Aleksander Ots seisis Keksutajal, kui see süüdati, ja nii jätsime temaga traditsioonilisel viisil hüvasti. Sellega kaasnes ka päris palju negatiivset vastukaja, mis on mõistetav. Samas oli põhjus praktiline: meretase tõusis vahepeal nii kõrgele, et raputas ja lõhkus laste mänguväljakut, mille tulemusel said lapsed viga, murdusid detailid ja oli palju nuttu ning ohtu.
Nalja on saanud ka omajagu, eriti kõrtsu aegsetest juhtumitest. Näiteks küsitakse siiani, miks meil mullivanni enam ei ole. Põhjus on lihtne: olid mehed, kes korjasid majast kõik seebid kokku, viskasid need vanni ja tegid korraliku vahupidu.
Meelde jäävad ka „pullivennad“, kes suudavad klienditeenindaja pisarateni naerma ajada, või hetked, kus mõtled korraks, kas see just päriselt juhtus..? Ja muidugi need, kes peomeeleolus letile tantsima ronivad. Igaühel oma “bucket list”.
Meil on ka kajakatega mingi veider teema. Ühel aastal hakkas üks kajakas meiega justkui kontakti otsima. Alguses ei arvanud sellest suurt midagi, kuni ta hakkas järjest saali sisse trügima. Kuna teeme ka hommikusööke, vahel juba enne kella üheksat, siis juhtus kord nii, et tulin veel unesegaduses kööki ja avastasin, et kokk oli köögi ukse lahti jätnud. Kajakas seisis rahulikult nõudepesuruumis ja vaatas sulle otsa, nagu kuuluks ta sinna..
Teine kajakalugu on eelmisest aastast. Meie poolsaarele toodi kajakas nimega Tibu, kes oli päästetud ja üles kasvanud Tallinna kortermajas. Tore lind küll, aga inimestega nii harjunud, et ei kartnud kedagi ega midagi. Koerad tekitasid temas pigem elevust kui hirmu, ta kattis terrassi hoolega „kaunistustega“ ja nõudis järjepidevalt süüa. Olime päris nõutud, sest Tibu käis külalistelt otse terrassil toitu küsimas. Meie õnneks võttis üks teine kajakas ta lõpuks omaks ja nad lendasid minema. Kolm nädalat oli vaikus, kuni Tibu lendas tagasi koos oma kaaslasega, kes jäi veidi eemale ootama, justkui kinnitades, et kõik on korras.
Lisaks on meil akvatooriumis ka hüljes elanud, mis tekitas külalistes suurt elevust, kuigi kalameeste seas pole nad just kõige populaarsemad lemmikloomad.
Mis on olnud suurimad väljakutsed ettevõtluses, eriti arvestades hooajalisust ja asukohta, ning kuidas olete neist üle saanud?
Suurimad väljakutsed maapiirkonnas ettevõtlusega tegelemisel on olnud hooajalisus ja koostöö käimalükkamine. Oleme harjunud pigem selle „küüned enda poole“ suhtumisega, mis on ühest küljest arusaadav, teisest jälle mitte päris.
Eks võiks rääkida ka kanalisatsiooni majandusest, mis on meie jaoks hetkel puudulik ja kallis, maja jahedusest talvel või tugevatest tormituultest, mis aeg-ajalt meie klaaslauad puruks loobivad ning külma tuppa toovad.. Samuti tööjõu leidmisest, kes päriselt hooliks külalistest ja mõistaks meie põhimõtteid. Oma osa on ka Lahemaa rahvuspargis kehtivatel piirangutel, mis teevad arendamise aeglasemaks ja keerulisemaks.
Kõige rohkem aitab meid sõbralt sõbrale leviv tagasiside, püsikliendid, kohalikud inimesed ning muidugi sadama omanik, kes meie tegemisi toetab.
Olete aktiivsed erinevates koostöö- ja ettevõtlusvõrgustikes. Kuidas on need koostööd teie ettevõtlusteekonda mõjutanud ja miks peate võrgustikes osalemist oluliseks?
Oleme aktiivsed eri võrgustikes: kuulume MTÜ Visit Lahemaa, Põhja-Eesti toidu ja Maaturismi liikmeskonda, osaleme aktiivselt Visit Viru pakutavatel koolitustel ja õppereisidel, oleme nähtavad Visit Estonia lehel ning suhtleme võimalikult palju ka Arenduskoja piirkonna ettevõtjatega.
See kõik on oluline osa meie tegemistest väljaspool suvehooaega, sest aitab levitada sõna, et oleme avatud aastaringselt. Samuti annab see võimaluse jagada külalisi ja teadmisi ning luua tulevikuks erinevaid pakette, et tuua väliskülalisi Tallinnast, Pärnust ja Saartelt ka Virumaale, päris #virupäraseid kogemusi saama. Koos oleme tugevamad!
Kuidas on Lääne-Virumaa ja kohalik kogukond teie ettevõtmist mõjutanud või toetanud?
Pärast Viru DMO loomist ja piirkondade koondamist on meie jaoks paljud asjad muutunud selgemaks, kvaliteetsemaks ja külalislahkemaks. Näeme, et meie maakonnas on väga palju ettevõtjaid, kes päriselt hoolivad oma personalist, külalistest ja pakutavast kvaliteedist. Nad tahavad juurde õppida, end arendada ja seeläbi ka uusi ideid luua. Mida aktiivsem oled, seda rohkem kasu lõpuks saad.
Me tunneme, et oleme ise rohkem pildis, meid kaasatakse ja toetatakse. See on väga hea tunne. Suur aitäh kogu meeskonnale – olete vägevad!
Milline on Wirkes’e järgmine unistus või suund, mida sooviksite tulevikus veel luua või arendada?
Me unistame suuremast hotellist ja saunakeskusest. Hooned on meil olemas, aga see vajab suurt investeeringut. Oleks ju võimas, kui meil oleks ühel päeval lisaks veel 40 tuba j multifunktsionaalsed päikeseloojagu vaatega saalid eri sündmusteks?
Samal ajal, olles kahe jalaga maa peal, oleme võtnud suuna töötubade korraldamisele, et jagada oma teadmisi kala ja hapusaia kohta. Et seda võimalikult hästi teha, osaleme Visit Viru kaudu Interregi programmis „Loome elamusi“, mis paneb meid oma tegemisi teise nurga alt vaatama ja uusi ideid looma.
Millise mõtte või soovituse annaksite inimesele, kes unistab ettevõtlusega alustamisest?
Kui me peaksime ettevõtlusega alustavale inimesele nõu andma, siis ütleksime: on hea olla veidi naiivne. Kui me seda poleks olnud, poleks me ilmselt kunagi alustanudki ja töötaksime täna kusagil kellegi teise heaks. Armasta seda suunda, millega alustad, tee tööd südame ja kirega ning arvesta, et kasum ei peagi kohe tulema. Kohtle oma inimesi hästi, ole ise hea ja mõistlik ning omanikuna osale tööprotsessides. Ära vaata kurja pilguga kabinetis kaameraid, vaid ole päriselt kohal.
Ja lõpuks: usalda oma sisetunnet, ära karda eksida ning pea meeles, et iga tagasilöök õpetab midagi. Järjepidevus ja ausus viivad kaugemale kui ükski kiire võit.